Oma Quotes

Your life was given to you." Oma's grey eyes sparked with orange fire. "A gift. And just because it's yours doesn't give you the right to end it.

Vain sopimaton miellyttää, vain oma nautinto kiinnostaa, ja toisten murheet viihdyttävät eniten.

Ta näis sõnatult ütlevat: "Vaadake mind. Ma olen oma panuse andnud. Ma olen kaunis. See minu ilu on midagi täiesti ebatavalist. Ma olen loodud inimeste rõõmuks. Aga mis ma ise sellest saan? Kus on minu tasu?" See oligi viimase kümne aasta peamine muutus; ja see tegelikult oligi tema tasu - see teda igavesti saatev nõiduslik nukrus, mis läks otse südamesse ja võttis sõnad suust; see andis tema ilule täiuse.

Sometimes a butterfly is not just a butterfly. This is what Oma taught me. You know the worst thing I learned from her? You can be a monster and not even know you are one. They look like us. They think they are us. But really, they’ve got a monster hiding inside.

Tead, kui ma vaatan seda oma suurt kinniseotud jalga, siis ma ei saa lahti tundest, et mul on podagra, ja see tekitab hirmsat �šampuseisu.

As Kate had told her Oma the night before, there was no society more viciously controlled by rumor than your local police force.

Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu.

Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.

Ostan pealinna lähedalt Decathloni spordikaubamajast endale päris jooksutossud, milliseid pole mul kunagi varem olnud, pulsikella ja paar neljaeurost spordisärki. Proovin ka maikat, aga näen selles oma heleda naha ja hõreda heleda karvkattega välja nagu kiiritada saanud ahv.

Kui keegi omaenda otsusel ja ilma loata oma elupaiga piiridest välja läheb ja ilma valitseja kirjata tabatakse, siis tuuakse ta kui pageja suure häbi ja teotusega tagasi ja nuheldakse karmilt.

Sunlight and shade,' his oma had commented once. Jathan liked that, mostly because shade meant that even though things were dim for a time, the sun was still there, just on the other side of the barrier.

Kisuli, misuli, mörököllini, oma kollini, susihukkani, marakatti, apinan köriläs, isolieroni, minun pieni alakuloinen aasini. Tällainen liiallisuuksiin menevä kielellä pelehtiminen, alituiset eläimeksi nimittelyt, todistavat että rakkaudessa on saatanallinen puolensa; eivätkö saatanat esiinny eläinten hahmossa?

What was really unfair about the whole thing was that Oma Kristel hadn't so much exploded as spontaneously combusted. But Gossip is Baron Münchhausen's little sister, and never lets the truth get in the way of a good story.

If you immediately know the candlelight is fire, then the meal was cooked a long time ago.

Ma ei tea, kas see on minu iseärasus, kuid surnuvalvet pidades olen ma harva kurb, kui just mõni märatsev või ahastuses olev leinaja minuga seda kohustust ei jaga. Ma näen rahu, mida ei saa häirida ei teavas ega põrgu, ning see on mulle lõpmatu ning pilvitu tulevase elu kinnituseks, igaviku kinnituseks, kuhu lahkunud on läinud, kus elu on piiritu oma kestvuselt, armastus oma tugevuselt ning rõõm oma täiuselt.

Nobody cared about Oma Kristel, about the way she had tried to keep herself attractive long after Youth had packed its bags and moved out of the aging tenement, about the way she always had some little gift for me, a sample bottle of unsuitable scent or a brooch made of sparkly paste.

Inimesed kujutavad ette, et hingesugulane on keegi, kellega sa täiuslikult kokku klapid, ja seda ju igaüks endale ihkab. Aga tõeline hingesugulane on hoopis peegel, inimene, kes näitab sulle kõike seda, mis sind tagasi hoiab, ta sunnib sind pöörama tähelepanu su enda isikule, et sa saaksid oma elu uueks muuta.

My Oma, my grandmother told me that the best friendships often start with a quarrel. She said there's a closeness that comes from a good healthy fight that you can't get any other way, and I think it must be true. Look at CM and me. Our friendship started with a fistfight and twenty-two years later it's still going strong. The friendship, I mean.

It pained Oma to watch her children enter the youth movement. Nothing good, she thought, could come from the East German regime manipulating the minds of the country’s vulnerable youth. She could see how such pledges filled with propaganda had taken the place of prayers and hymns in the way that they invited worship of an ignoble and sinister power.

Your past mistakes should guide you, not define you.

Do not get angry when certain people underestimate you. It’s best to always take people unawares.

Inimene ei tea, kui palju ahnust tema südames peitub, enne kui on kuulnud hõbeda meelitavat kõlinat oma taskutes.

Sain aru, et kogen midagi täiesti unustamatut oma elus – see oli üks nendest maagilistest hetkedest, millest saame tavaliselt aru alles siis, kui need möödas on.

Elus olulisi otsuseid on tegelikult kolm: kellega koos kavatsete oma elu elada, kuidas te kavatsete seda elada ja mille nimel.

Inimesed, kes oma suhtes oskavad armastust jagada, on meistrid elus.

Lapse saamine on umbes nagu oma näo tätoveerimine. Sa pead ikka raudselt kindel olema, et see on just see, mida sa tahad.

Ängste sind wie Zigaretten, hat Oma immer gesagt: Das Schwierige ist nicht, mit den kleinen Teufeln aufzuhören, sondern nicht wieder anzufangen.

Success is everyone’s child. Failure is an orphan.” Omas smiled ruefully.

Hoidke oma keel ja mõtted puhtad.

Yksin oot sinä, ihminen, kaiken keskellä yksin, Ainoa uskollinen on oma varjosi vain. -Veikko Antero Koskenniemi Mutta kun tulee pimeä paikka, varjosi häipyy ties minne

Lõppude lõpuks on iga inimene just see, mida ta mõtleb. Sinu tunded on su mõtete orjad ja sa ise oled oma tunnete ori.

Kaipuu, oma tahto, ne johtivat ainoastaan ikävyyksiin ja kipuun.

Ettekö tiedä, hän sanoi surkutellen, - että jokaisella on oma Satumaansa.

On suur viga ilmutada maailmale oma tõelisi tundeid, sest siis need purustatakse. Mina sain selle varakult selgeks, eks ole?

Ja mis siis, et sured ära? Mis vahet seal on, vara või hilja? Ega sellepärast ei saa oma elu elamata ja raamatuid ostmata jätta.

Als je een oma hebt, is je hele leven een all-inclusive.

I am a Woman of the God Order, Nothing Happens to me by Chance. I live the life of Purpose

Kriitik on see, kes võib kaunitest asjadest saadud muljet teisel viisil või teises materjalis tõlgendada. Kriitika oma kõrgeimas kui ka madalaimas vormis on teatav autobiograafia.

Siis see tuli, kõik korraga, nii nagu tulid kõik tõeliselt head ideed, kena ja armas ja oma hävitavas perfektsuses ääretult sisendusjõuline.

Oma vaenlaste valikul ei saa inimene kunagi üleliia ettevaatlik olla. Minu vaenlaste hulgas pole ainustki lolli.

Oma uutest sõpradest tahan ma alati kõike teada, aga vanadest mitte midagi.

Nagu kõik, kes püüavad ammendada teatud teemat, ammendas ta selle asemel ainult oma kuulajad.

Sibyl pani venna jutustama iseendast, oma lootustest ja kavatsustest. Jim rääkis pikkamisi ja sunnitult.

Meil on õigus otsustada inimese üle selle mõju järgi, mida ta oma sõpradele avaldab.

Järgmisel päeval ei tõstnud ta jalgagi majast välja ja veetis suurema osa ajast oma toas, halvatuna meeletust hirmust surma ees, ent samal ajal elu enese vastu vähimatki huvi tundmata.

Või on see üks inimlik sisemine rahutus, üks vibratsioon, mis mitte kunagi ei lase täiuslikult õnnelik olla kauem kui vaid see üks hetk? Ja sellepärast me oma abielutõotuseid murramegi?

Aga sellest ei tulnud midagi välja, Sellest ei saanudki midagi välja tulla. Ja täna kohe üldse mitte, sest ta oli ju maskeeritud maailma parima parfüümiga, ja ta ei kandnud selle maski all nägu, vaid üksnes oma totaalset lõhnatust. Tal hakkas äkki halb, sest ta tundis, et udu kerkib jälle. Nagu tollal koopas, magades unenäos oma südame fantaasias, kerkis korraga udu, tema enese lõhna kohutav udu, mida ta ise ei saanud haista, kuna see oli lõhnatu. Ja nagu tollal, haaras teda tohutu hirm ja õud ja ta uskus end lämbuvat. Aga erinevalt tollasest ei olnud see unenägu ega magamine, vaid täielik reaalsus. Ja erinevalt tollasest, ei lamanud ta üksinda koopas, vaid seisis väljakul kümne tuhande inimese ees. Ja erinevalt tollasest ei aidanud siin karjatus, mis teda ärataks ja vabastaks, ega ka põgenemine tagasi heasse sooja päästvasse maailma. Sest see, siin ja praegu, oli maailm, ja see, siin ja praegu, oli tema tõelisuseks saanud unelm. Ja ta ise oli seda tahtnud.

Mä olen onnellinen. En koko ajan. En sillä tavalla niin kun monet ihmiset on, ne kasvaa turvallisessa kodissa ja käy koulua ja harrastaa ja menee naimisiin turvallisissa häissä saman kylän tytön kanssa ja niillä on oma pieni pesä. Oma kupla jossa ne on onnellisia. Mutta ne ei tiedä muusta. Mä en ole sillä tavalla kesto-onnellinen. Mieluummin mä olen onneton ja tiedän enemmän maailmasta.

Sünergia, mis tekib inimeste vahel, kes teevad ühte asja, on uskumatu. Ühtekuulumine, mis tekib justkui eimillestki. Selles on mingi rahvuslik noot, kokkuhoidmise tunne. Me vajame oma ellu Suuri Hetki.

Ajul oli oma toit, millega ta end nuumas, ja kujutlusvõime, mille hirm groteskseks muutis, mida valu vintsutas ja moonutas nagu elavat olendit, tantsis nagu rõve nukk laval ja irvitas läbi liikuvate maskide.

Dafür hast du die schönen Rundungen deiner Urgroßmutter geerbt", sagt Oma Enna. "Du meinst den dicken Hintern?" "Na!", sagt Oma und schnalzt mit der Zunge. "Sag doch so was nicht. Du solltest stolz auf deine Figur sein.

Vaikk' oot kallis, armahin, mulle, kunnia kuitenkin kalliimpi on.' Se on varsin sattuvasti sanottu, eikö olekin? Ainakin paremmin kuin mitä pystyisin itse keksimään tällä hetkellä. Sillä minä rakastan sinua, Scarlett, huolimatta siitä, mitä sanoin sinulle sinä iltana vain kuukausi sitten porraspylväikössä istuessamme." Rhettin venyttävä ääni oli hyväilevä, ja hänen kätensä, lämpimät, voimakkaat kädet, liukuivat ylös pitkin Scarlettin paljaita käsivarsia. "Rakastan sinua siksi, että olemme niin samanlaiset, luopioita molemmat ja itsekkäitä heittiöitä. Me emme kumpikaan välitä vähääkään siitä, vaikka koko maailma syöksyisi hornan kitaan, kunhan oma olomme vain on turvattu ja mukava.

Kool on selles mõttes hea leiutis, et pikendab meie noorusaega. Teate seda ütlust, et kui on lõbus, siis aeg lendab? Kool välistab juba oma loomusega üldjuhul igasuguse lõbu, seega hakkab aeg venima ja noorus tundub pikem. Aitäh, kool.

Reisimine on mõtteviis. Teel olemine on arendav mitmes mõttes. Oma väikeses riigis võib imelihtsalt väikeste mõttetute asjade külge kinni jääda. Ja mitte nähagi, kui avar ja vaimustav on maailm oma mitmepalgelisuses. Võluvalt vaimustav.

Nagu poolkogemata lisasin veel väikese kirja, kus napisõnaliselt oli antud sügavinimlik lugu sellest, kuidas ma üksi ning kõiksugu takistusi võites olin romantilises traditsioonis saavutanud oma elukutse külmad, lumised, üksildased tipud.

Kõigest täielikult informeeritud inimene — see on kaasaegne ideaal. Aga kõigest täielikult informeeritud inimese aju on üks õudne asi. See on nagu vanakraamikauplus, täis peletisi ja tolmu, kus iga asi on hinnatud üle oma tõelise väärtuse.

Oma raamatus "Planeete nagu vihma" tsiteerite te seda XIX sajandi inimest, kes muretseb liikluse pärast Pariisis, kuna näeb kõikjal hobuseid. Ta ennustab, et peagi on tänavail meetripaksune sõnnikukiht." "See inimene teeb sedasama, mida meie - ta ekstrapoleerib ning ei oska arvestada juhuse, ettenägematu arengu, progressiga. Te võite ise näha, kui palju eksib ta üheainsa sajandiga. Kujutlege nüüd, kui palju pean mina eksima, kui ma projitseerin end miljoneid aastaid ettepoole!

But then Oma tells me of bread, of the six hundred kinds made throughout her homeland, white and gray and black in color. Loaves heavy with pumpkin seeds. Pumpernickel. Rye. All with long, dense names like 'Sonnenblumenkernbrot' and 'Roggenmischbrot'. Each word is music to her. She has never eaten a tinned bread bagged in plastic with a little twist tie, a pride she wears all over. 'It matters,' she tells me. 'Wes Brot ich ess, des Lied ich sing.' Whose bread I eat, his song I sing.

Issi ei mõistnud iial, et ma vajasin emaihu, tema lõhna ja maitset. Issi ei mõistnud iial, et ma armastasin oma ema seestpoolt väljapoole veel enne, kui üldse ta nägu nägin, ja et tema võib küll endale uue naise leida, kuid mina ei leia iial endale teist ema.

Oma says, when we were put on earth a really long time ago, each person came with a plant to heal all the troubles that come later....We've got Indian balsam, sage, wild rose. We've got juniper berries and honeysuckle. All of them do something different inside, heal things.

Millegipärast on mul aimdus, et Gatsby ei uskunud ise selle kõne tulekusse ja võib-olla ei hoolinudki enam sellest. Kui nii, siis pidi ta küll tundma, et vana õdus maailm on tema jaoks kokku varisenud ja et ta on oma truuduse eest üheleainsale unistusele maksnud kõrget hinda.

Mo Sheanmháthair Ar ais arís lá breá Lúnasa Canach geosadáin ar foluain Ar chuile leoithne ghaoithe Do theach ina sceatraigh Na cróite ina snaois, Airím arís ceol na mblianta dearmadta, Drumadóireacht an bhanna práis Ag máirseáil síos an bóthar, Tusa led' sciortaí ardaithe Ag damhsa ar an screabán Do sheachtar óg Náire shaolta fút Ina bhfál ceilte os do chomhair Le nach bhfeicfeadh na comharsain Meidhréis do dhamhsa.

Nagu me ikka ärkame liiga hilja. Kui me ei ärkaks liiga hilja, me oleksime üks teine liik, mitte inimene, mitte see, kes alati peab kahetsema oma tegusid. Alati. Raudselt. Sest mida ta ka ei teeks, see toob kannatusi. Kas talle endale või kellelegi teisele. Parem siis juba endale.

Ech, oma, mogliście się bardziej postarać. Na świadectwie żadnego „bardzo dobrego”, „dobry” dostaliście tylko z ustnego niemieckiego, kaligrafii i katechizmu, a od niższych stopni gęsto. Zachowanie „godne pochwały”, to dobrze, ale już z oceną za pracowitość czy obecnością mogło być lepiej.

Ent meie ei saa oma noorust kunagi tagasi. Rõõmutuige, mis lööb meis kahekümneselt, loidub. Meie liikmed muutuvad jõuetuks, meie meeled nürinevad. Me mandume võikaiks nukkudeks, keda kummitavad mälestused kirgedest, mille ees me liigset hirmu tundsime, ja haruldased kiusatused, millele me ei julgenud anduda.

Inna lillahi wa inna ilaihi raji'un, Telah meninggal dunia ibu, oma, nenek kami tercinta.... Requiescat in pace et in amore, Telah dipanggil ke rumah Bapa di surga, anak, cucu kami terkasih.... Dalam sehari, Bunda menerima dua kabar (duka cita / suka cita) sekaligus. Apakah kesedihan serupa cucuran air hujan yang jatuh dan mengusik keheningan kolam? Apakah kebahagiaan seperti sebuah syair yang mesti dipertanyakan mengapa ia digubah? Bagaimana kita mesti menjawab pertanyaan tentang kematian orang orang terdekat? Mengapa mereka pergi? Kemana mereka akan pergi? Memento mori, serupa nyala api dan ngengat yang terbakar. Seperti juga lilin yang padam, bunga yang layu, ranting yang kering, pohon yang meranggas. Mereka hanyalah sebuah pertanda, bahwa semua yang hidup pasti akan mati. Agar kita senantiasa teringat pada tempus fugit, bahwa waktu yang berlalu  tak akan pernah kembali. Ketika Bunda masih muda, sesungguhnya Bunda sudah tidak lagi muda, tak akan pernah bertambah muda, tak akan kembali muda. Waktu telah merenggut kemudaan kita pelan pelan. Ketuaan adalah sebuah keniscayaan, dan kematian adalah sebuah kepastian. Tak ada sesuatu pun yang abadi, Anakku. Ingatan tentang mati semestinya memberi kita pelajaran berharga. Jangan pernah menyia nyiakan waktu. Jangan hilang niat untuk bangkit dari ranjang. Jangan terlalu malas untuk bekerja. Jangan terlalu letih untuk menuntaskan hari. Jangan pernah lupa untuk berdoa. Jangan lalai untuk bersyukur. Jadikan hari ini sebagai milikmu. Ketika semua perkara seakan menggiring langkahmu pada kesulitan, kegagalan, ketidakpastian dan rasa sakit. Pikirkanlah siapa yang akan jadi malaikat pelindung dan penolongmu? Bagaimana engkau akan menemukan eudaimonia? Bagaimana engkau hendak memaknai hidup? Dalam sekejap mata hidup bisa berubah. Waktu berlalu dan ia tak akan pernah kembali. Gunakan kesempatan untuk bercermin pada permukaan air yang jernih. Tatap langsung kedalaman telaga yang balik menatap kepada dirimu. Abaikan rasa sakit dan penderitaan, sebab puncak gunung sudah membayang di depan mata dan terbit matahari akan menghangatkan kalbumu. Cuma dirimu yang punya kendali atas pikiran, hasrat dan nafsu, perasaan dan kesadaran inderawi, persepsi, naluri dan semua tindakanmu sendiri. Ketika kita mengingat kematian, kita tidak akan lagi merasa gentar. Sebab ia lembut, ia tak lagi menakutkan. Ia justru menuntaskan segala rasa sakit dan penderitaan. Ia pengejawantahan waktu yang berharga, kecantikan yang abadi, indahnya rasa syukur, dan kemuliaan di balik setiap ucapan terima kasih. Ia mengajarkan kita bagaimana menghargai kehidupan yang sesungguhnya. Ia membimbing kita menemukan pintu takdir kita sendiri. Apapun perubahan yang menghampiri dirimu. Ia adalah pintu rahasia yang menjanjikan kejutan yang tak akan pernah kamu sangka sangka. Yang terbaik adalah menerimanya sebagai berkat. Apa yang ada dalam dirimu adalah kekuatanmu. Engkau akan membuatnya berarti. Bagi mereka yang paham, takdir dan kematian adalah sebuah karunia, seperti juga kehidupan. Sesungguhnyalah kita ini milik Allah dan kepada-Nyalah kita akan kembali.

„Ei ole nii halba raamatut, mis midagi head ei sisaldaks,“, ütles bakalaureus. „Selles pole kahtlust,“ vastas don Quijote. „Aga tihtipeale juhtub, et need, kes on teenitult võtnud ja omandanud suure kuulsuse oma kirjutustega, kaotavad selle täiesti või igatahes väheneb see mõnel määral, kui nad need trükki annavad.

Mitte kunagi lubada edul varjata enda tühisust, panusel enda tähtsusetust, tööelul oma kõledust, et säiliks edasipürgimise ajend - see hingevalu, mis meid tagant kihutab. Ära vaata tagasi. Ära unista tulevikust: ta ei tagasta sulle möödanikku ega rahulda teisi õnneunelmaid. Sinu kohustus ja su tasu - su saatus - on SIIN ja PRAEGU.

Ma ei kavatse põrmugi rikkuda aedviljakasvatajate rõõmu; aga proovigu nad, kui see kõik tuleb endal ära süüa. Kui mina oleksin sunnitud õgima oma roose või näksima maikellukeste õisi, küllap ma kaotaksin igasuguse austuse nende vastu. Kits võib saada küll kärneriks, aga kärneril on väga raske saada kitseks, kes oma aia nahka paneb.

Ma arvasin, et olin juba kõige eest maksnud. Mitte nii nagu naised, kes aina maksavad ja maksavad ja maksavad. Ei mingit tasu ja karistuse põhimõtet. Lihtne väärtuste vahetus. Sa annad midagi ära ja saad midagi vastu. Või sa töötad millegi eest. Nii või teisiti maksad sa kõige eest, mis midagi väärt on. Olin lunastanud endale elus palju asju, mis mulle meeldisid, ja sellepärast olin elust mõnu tundnud. Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võib maksta mitmeti - teadmiste, kogemuste, riski või rahaga. Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja.

Kellelegi mõju avaldada oma sama kui panna temasse oma hing. Mõjutatav ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole siis enam tema omad. Tema patud on laenatud — kui pattu üldse olemas on. Ta muutub mingi võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema jaoks.

If the Bedroom is your goal and not the throne room, then your presence isn't welcome in my life.... You're not whom I prayed for.

Not Trusting doesn't equal insecurity, it's ok not to Trust People, it doesn't make you abnormal however too much Negativity and Jealousy can lead to insecurity

Mida te nimetate õnneks? Kas kirge, mis paneb inimese sellisesse seisukorda nagu Jacques praegu? Näidake talle nüüd mõnda meistriteost, ja ta ei vaataks selle poolegi. Ja selleks et kas või kord veel näha oma kallimat, on ta valmis talluma Tiziani või Raffaeli maalil. Vaat minu kallim on surematu ega reeda mind iialgi. Ta elab Louvre'is ja tema nimi on Mona Lisa.

Nad tahtsid Miseryt, Miseryt, Miseryt. Iga kord, kui ta aastaks või paariks aja maha võttis, et kirjutada mõni teistsugune romaan — ta pidas neid oma «tõsiseks» tööks ja neid kirjutas ta alati kõigepealt kindlusega, siis lootusega ja lõpuks mingi sünge ahastusega —, sai ta nendelt naistelt hunnikute viisi protestikirju, paljud neist allkirjaga «Teie suurim fänn».

Kulla härra. Meist kahest ei saa kunagi sõpru, ja vaat mispärast. Välise sarnasuse puudumine viitab peaaegu alati vaimsele erinevusele, selles suhtes on filosoofia ja arstiteadus täiesti ühel arvamusel." "Mis moodi?" imestas Carolus. "Vaadake," osutas Marcel oma jalgadele, "teie jalanõud on mulle kohutavalt väikesed ja see tõendab, et ka iseloomud on meil täiesti erinevad.

Lahtilaskmine kõlab kahtlemata väga hirmutavalt neile meie seast, kes elavad usus, et maakeral on käepide ja maakera pöörlemiseks peab just nimelt tema seda käepidet lakkamatult keerama, sest kui ta seda ei teeks, kui ta kas või hetkekski lahti laseks, saaks kogu universum kohemaid hukka. ... Istu vaikselt maha ja ära mõnda aega üldse osale. Ja vaata, mis siis juhtub. Tuleb välja, et linnud ei langegi keset lendu surnult maha. Puud ei kuiva ära ega kuku jala pealt ümber, jõgede vesi ei värvu verest punaseks. Elu läheb omasoodu edasi. Isegi Itaalia postiamet toimetab osa kirju adressaadile, ilma et sina käiksid õiendamas - miks sa siis ikkagi arvad, et pead igas maailma pisiasjaski oma targa sõna sekka ütlema? Miks sa ei astu lihtsalt kõrvale?

Mida me üldse oma sõprade kohta teame? Kui sügavalt me nende suurimaid läbielamisi tegelikult mõistame? Võib-olla isegi mõistame, aga ega me ju ei taju. See on hämmastav, kui vähe me elu jooksul teiste inimeste kohta teada saame. Teiste elude kohta. Me näeme ainult seda, mis akendest paistab, ja mõtleme sealt ise edasi. Ja kuna teiste elusid elada ei saa, tuleb need ise välja mõelda.

Sinu emme armastab üle kõige maailmas tantsida. Ja ta otsustas jagada oma elu mehega, kellega ta ei saa tantsida, ilma et oma elu ohtu seaks. Ta valis minu. Ja siis tulid sina. Ja sa armastad muusikat. Ja kui te tantsite, sina ja tema. Kui ma võiksin valida ainult ühe sekundi ja elada selles igavesti, siis valiksin selle. Ma ei oska sulle armastusest midagi rääkida. Mitte midagi rohkemat.

I'm so angry,' she said. 'I was all right until you came back. I'd given up. So many terrible things. Relatives, neighbors disappearing. Opa. The bloody Germans coming to...to strip us bare. Oma's silence. Bam, bam, bam. Like being punched over and over again. You get numb. It doesn't hurt anymore. Unless you start to hope. That's the trick, you see: you can take anything unless you start to hope.

Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: "Ei midagi!" Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib.

See ühiskond vajab Wolfgang Priklopili suguseid kurjategijaid, et anda nägu sellele kurjale, mis temas elab, ja see endast ise eraldada. Ta vaja pilte keldrikongidest, selleks et ei peaks nägema paljusid kortereid ja aedu, kus vägivald näitab oma kodanlikku palet. Ta kasutab minusuguseid kõmuliste juhtumite ohvreid selleks, et vabastada end vastututusest igapäevaseste kuritegude paljude nimetute ohvrite ees, keda ei aidata - isegi siis, kui nad abi paluvad.

I do recall hearing a conversation in our home in Strausberg, between my mother and my father, where my mother sounded very angry that my cousin had let the Rödels down by having to be dragged out of Oma’s house, crying for his mother and shouting that he did not want to return to the war in Russia. Like a great many other soldiers throughout that period, he died in Russia on 5 May, 1944. He was just twenty years of age, and is buried somewhere in that country.

She slid open the box, extracted a match, and struck it with a flourish. The flame flared up in the gloom of the unlit room, a tiny golden beacon. For a moment, Oma Kristel held it aloft, then the unthinkable happened. The match slipped out of her fingers and fell straight onto her pink mohair bosom. With a whooomph! like the sounds of a gas furnace firing up, the hairspray with which Oma Kristel had doused herself ignited, obliterating her in a column of flames.

Ükski naine maailmas pole oma elukaaslase hingele nii lähedal seisnud kui mina, sest ma olen otsekui liha tema lihast ja veri tema verest. Me ei väsi iial teineteise seltskonnast, nii nagu ei väsi meie südamed teineteisest, kuigi nad tuksuvad erinevas rinnas. Järelikult oleme me alati üheskoos. Olla koos — tähendab tunda end vabana nagu üksinduses ja rõõmsana nagu meeldivas seltskonnas. Kogu meie päev möödub vestluses ja meie vestlus pole midagi muud kui valjusti mõtlemine.

Küllap oli tollelgi õhtul momente, kus elav Daisy ei küündinud unelmate Daisyni — mitte oma puuduste pärast, vaid Gatsby illusiooni kohutava vitaalsuse tõttu. See ületas elusa Daisy, ületas kõik siin maailmas. Gatsby oli selle kuju loomiseks andnud kogu oma kunstnikukire, oli seda pidevalt täiendanud, kaunistanud iga kireva sulega, mis ta teele sattus. Ei ükski lihast ning verest olend suuda võistelda selle viirastuskehastusega, mida inimene on võimeline talletama oma südamesse.

Me ei muutu. Arvame, et muutume, kuid see pole nii. Mõni sündmus või inimene võib meis esile tuua joone, millest varem keegi teadlik polnud. Need jooned on alati meie sees olemas, me lihtsalt ei märka neid. Ei märka sedagi, mis väljaspool. Maskid piiravad vaatevälja. Ometi jätab iga inimene, kellega viivuks või aastateks kokku satume, sellele maskile oma kriimu. Mõni inimene kriimustab seda nii tugevalt, et mask hoopiski eest pudeneb. Neile tuleb tänulik olla. Nad päästavad meid.

Kogu see info läheb sahtlisse ja sahtel läheb nüüd kõvasti kinni, et sealt seest mingit karjumist kuulda poleks. Sellele sahtlile tuleb uus helikindel koorik peale kasvatada ja üleüldse unustada, et ta olemas oli. /.../ Niisuguseid sahtleid, mille sees keegi oma häält ära kisendab, on maailmas kindlasti miljoneid. Lõpuks jääb kähisev hääl vait ja keerab end oma mugavasse pimedusse magama. Olen kindel, et igal inimesel on vähemalt üks selline sahtel, kui mitte näiteks viis või kaheksa.

Miks te siis seda pilti näitusele ei pane?» küsis lord Henry. «Sellepärast, et tahtmata olen siin mingil määral välja toonud kogu selle imeliku kunstilise ebajumaldamise, millest ma temale endale muidugi sõnagi pole lausunud. Tema ei tea sellest midagi. Ta ei tohi sellest kunagi kuulda. Kuid maailm võib seda aimata ja ma ei taha oma hinge inimeste rumalatele, ahnetele pilkudele paljastada. Minu süda ei tohi kunagi nende mikroskoobi alla sattuda. Selles pildis on liiga palju minust endast, Harry — liiga palju minust endast.

Mees kirjutab masinasse armastuskirja ja masin vastab mehele adressaadi asemel ja tasemel Nii täiuslik on see masin see tshekkide ja armastuskirjade väljastamismasin Ja mees kes on mugavasti aset võtnud oma elamismasinas loeb oma lugemismasinaga oma kirjutusmasina vastust Ja ise koos oma kalkuleerimismasinaga oma unistamismasinas ostab ta ühe armatsemismasina Ja oma unistusterealiseerimismasinas armatseb ta oma kirjutusmasinaga oma armatsemismasina abil Kuid masin petab teda ühe generaatoriga Ühe surnuksnaerutamisegeneraatoriga.

Eestlased siin Kanadas ja mujal oma diasporaas tahtsid alles hoida ja arvasid, et kuidagi hoiavadki alles õiget Eesti aega. Neil oli sellest ajast kaasa toodud tõelisi reliikviaid, rahvariideseelikuid, piibleid, mõni luuleraamat ja pross. Aga seda kokku oli ikkagi nii vähe. Polnud sõnnikulautu, polnud suitsunud kööke, külavaheteid, poriseid õhtuid, raagus õunapuid, vanu aknakardinaid vana akna ees. Kõike seda märkamatut ja imelikku, mis ühest maast teeb selle maa ja ühest ajast selle aja ja ühest rahvast selle rahva, kes elab sel ajal selle maa peal.

Ja Basil? Psühholoogilisest seisukohast on temagi ääretult huvitav! Uus kunstimaneer, elu nägemine uuest vaatenurgast, mille avajaks ainuüksi oma juuresoluga on imelikul viisil keegi, kellel endal kõigest sellest üldse aimu pole; hääletu vaim, kes elutseb hämaras metsas ja kõnnib nähtamatuna lagedal nurmel, end äkki julgelt metsahaldjana ilmutades, sest ainult selle hinges, kes teda otsib, ärkab too imeline nägemus, mille kaudu imelisi asju ilmutatakse; esemete esialgne kuju ja muster peeneneb ja omandab teatud sümboolse tähenduse, nagu oleksid nad ise mudeliks mingitele teistele täiuslikumatele vormidele, mille varju nad tõelisuseks muudavad: kui kummaline see kõik on!

Kuinka kauan kestää oppia tuntemaan toinen? Onko se edes mahdollista? Tai tarpeellista? Tunsinko edes itseäni kokonaan, vai kuvittelinko vain tiselleni ominaisuuksia, joita kohti yritin pyrkiä? Ehkä. Mitä todelliset ominaisuuteni olivat? Humahdin kysymyksineni kummalliseen tyhjyyteen. Mikä minä olin, jos en edes itse tuntenut itseäni? Tunsin olevani jatkuvassa muutoksen myllyssä, jauhautuvani pieniksi osiksi, sirpaloitunut ja hajallaan pitkin itseäni. Tämä minä, jonka nyt tunsin, ei ollut se jonka halusin tuntea. Halusin visusti kätkeä tämän rääpäleen, halusin olla taas oma itseni. Vakuutin itselleni, että olin upea ja ihana, mutta sillä rääpäleellä oli niin läpitunkeva ääni.

using a virus that could glue cells together, they fused the B cell with a cancer cell. I am still awestruck by the idea. How did they even think of using the undead to resuscitate the dying? The result was one of the strangest cells in biology. The plasma cell retained its antibody-secreting property, while the cancer cell conferred its immortality. They called their peculiar cell a hybridoma—a, well, hybrid of hybrid and oma, the suffix of carcinoma. The immortal plasma cell was now capable of perpetually secreting only one kind of antibody. We call this antibody of a single type (in other words, a clone), a monoclonal antibody. Milstein and Köhler’s paper was published in Nature in 1975.

Ükski väärt asi siin elus ei ole lihtne, Daniel. Noorena olin arvanud, et kui tahad oma elust mõnusasti läbi purjetada, on tarvis osata kolme asja. Esiteks: korralikult kingapaelu kinni siduda. Teiseks: naitserahvast korralikult lahti riietada. Ja kolmandaks: lugeda iga päev lõbu pärast paar lehekülge säärasid sõnu, mis on kirja pandud oskuslikult ja sisemise põlemisega. Arvasin, et mees, kellel on kindel samm, kes oskab kallistada ja mõistab kuulata sõnade muusikat, elab kauem, ja mis peamine, paremini. Ent aeg on mulle õpetanud, et sellest jääb väheks ning et vahel pakub elu meile võimaluse püüelda sihi poole, et meist saaks midagi enamat, kui kahel jalal kõndiv karvane elukas, kes üksnes sööb, roojab ja võtab sel planeedil ajutiselt ruumi...

Teda vaevas mu räägitud saamatus; ta oleks tahtnud mind tõsta, mulle usku anda oma võimisesse, mind teiseks, paremaks teha, magusust imedes teadmisest, et teda kellelgi eluliselt tarvis läheb, et tema veel kedagi suudab aidata. Aimasin teda sama ainumõtte paelus, milles Anton Petroovitški siples, haududes mõtteta plaane Lucie päästmiseks. Mul turgatas meelde ka see puhas, rõõsk üliõpilane, keda Nadežda Pavlovnaga sagedasti olin näinud: kas temagi ei tee lunastustööd, lootes elust tülpinud naist pöörata karskele teele, kuni liha ideaalid hävitab ja lunastaja langeb kavala võrgutaja kenaduse silmusesse. Kõik tahaksid olla teiste lunastajad, iseäranis siis, kui nad on oimetuks saanud enese lunastamiseks. Nagu läheneva hukatuse unustamiseks mõeldakse aina teiste peale, püütakse ainult ilma lunastada. Aga ilma lunastajaid on juba palju olnud, kui keegi ometi iseenda lunastaks!

Kui nad minu ees koolipingis istuvad, pole nad ehtsad; neis on midagi pugejast, karjeristist, silmakirjatsejast ja mässajast. Neid on selliseks kasvatanud seitse aastat kooliõpetust. Nad tulid oma aasadelt, oma mängude ja unistuste juurest kooli harimatuna, siirana ja pahaaimamatult nagu noored loomad; veel maksis nende seas elusolendite lihtne seadus - kõige vitaalsem ja tugevam oli juht, kellele teised järgnesid. Kuid iganädalase hariduseannusega poogiti neile ajapikku külge teine, kunstlik väärtusseadus: kes oma annuseid kõige vahvamini sisse helpis, seda tõsteti esile ja seda peeti parimaks. Teised pidid temast eeskuju võtma, Pole ime, et kõige vitaalsemad vastu hakkasid. Kuid nad pidid alistuma, sest hea õpilane on juba kord kooli ideaal. Kuid mis ideaal see sihuke õige on...! Ja mis on headest õpilastest laias maailmas saanud! Kooli kasvuhoones nautisid nad lühikest aega näiveksistentsi, ja seda kindlamalt vajusid nad pärast keskpärasusse ja iseseisvusetusse vähenõudlikkusse. Maailma on edasi viinud ainult halvad õpilased.

Ma kartsin, et võin langeda provintsuluse lõksu. Tavaliselt seostub mõiste "provintslus" ruumiga. Provintslik on inimene, kelle mõtlemine on piiratud teatava marginaalse ruumiga, millele ta omistab liialdatud, universaalse tähtsuse. T. S. Eliot aga hoiatab teise, mitte ruumilise, vaid ajalise provintsluse eest. "Meie ajastul" kirjutab ta, "mil inimesed näivad rohkem kui kunagi pidavat teadmist taruseks ja informatsiooni teadmiseks, ning püüavad eluprobleeme lahendada insenerlikult, on takimas uus provintslus, mis võibolla vääriks küll uut nime. See ei ole ruumiline, vaid ajalooline provintslus: vaade, et ajalugu pole muud kui oma otstarbe ära teeninud ja siis kõrvale heidetud inimleiutiste kroonika, vaade, et maailm on ainult elavate päralt ja et surnutel ei ole siin vähimatki osa. Tolle provintsluse oht on, et me kõik, kõik maakera rahvad, võime olla ühtekokku provintslikud; ja ned, kes ei taha provintslikud olla, võivad hakaa ainult eremiitides." Seega on olemas ruumilised provintslased ja ajalised provintslased. Ruumilistele provintslastele näib iga gloobus, iga maailmakaart, kui sügavale ad on provintslusse on eksinud, kui pimestatud sellest; samuti näitab iga ajalugu, sealhulgas iga lehekülg Herodotusest ajalistele provintslastele, et alati on eksisteerinud olevik, et ajalugu on vaid oleviku katkematu kulg ja kõige kaugemgi möödani oli toona elatud iimestele nende kõige südamelähedasem tänapäev.

I wanted to be alone.” “I see.” Except she didn’t, exactly. When had this child become a mystery to her own mother? “Why?” Sophie glanced at herself in the mirror, and Esther could only hope her daughter saw the truth: a lovely, poised woman—intelligent, caring, well dowered, and deserving of more than a stolen interlude with a convenient stranger and an inconvenient baby—Sophie’s brothers’ assurances notwithstanding. “I am lonely, that’s why.” Sophie’s posture relaxed with this pronouncement, but Esther’s consternation only increased. “How can you be lonely when you’re surrounded by loving family, for pity’s sake? Your father and I, your sisters, your brothers, even Uncle Tony and your cousins—we’re your family, Sophia.” She nodded, a sad smile playing around her lips that to Esther’s eyes made her daughter look positively beautiful. “You’re the family I was born with, and I love you too, but I’m still lonely, Your Grace. I’ve wished and wished for my own family, for children of my own, for a husband, not just a marital partner…” “You had many offers.” Esther spoke gently, because in Sophie’s words, in her calm, in her use of the present tense—“I am lonely”—there was an insight to be had. “Those offers weren’t from the right man.” “Was Baron Sindal the right man?” It was a chance arrow, but a woman who had raised ten children owned a store of maternal instinct. Sophie’s chin dropped, and she sighed. “I thought he was the right man, but it wasn’t the right offer, or perhaps it was, but I couldn’t hear it as such. And then there was the baby… It wouldn’t be the right marriage.” Esther took her courage in both hands and advanced on her daughter—her sensible daughter—and slipped an arm around Sophie’s waist. “Tell me about this baby. I’ve heard all manner of rumors about him, but you’ve said not one word.” She meant to walk Sophie over to the vanity, so she might drape Oma’s pearls around Sophie’s neck, but Sophie closed her eyes and stiffened. “He’s a good baby. He’s a wonderful baby, and I sent him away. Oh, Mama, I sent my baby away…” And then, for the first time in years, sensible Lady Sophia Windham cried on her mother’s shoulder as if she herself were once again a little, inconsolable baby. ***

Lapsi pelästyy joka kerta äidin moittiessa häntä kovin sanoin ja tylysti. Myöhemmin aikuisena hän kuulee äidin äänen lähes joka paikassa missä virheen tekeminen ylipäätänsä on mahdollista, esimerkiksi työssään konttorissa, pankissa, liikkeessä. Lopuksi hän ei tule ajatelleeksikaan, että hänen painajaisenaan on hänen äitinsä ääni, jonka kylmä ja vihainen sävy aina pelästyttää häntä perinpohjin koska se kertoi rakkauden puutteesta. Kaikki tietoiset ajatukselliset yhteydet äitiin ovat kadonneet. Aikuisella on jäljellä vain vaikeasti kuvattavissa oleva ahdistus ja avuttomuus. Tuo "epämääräinen ahdistus" on jokaiselle neruoosipotilaalle tuttu. Se on maailman ehkä tunnetuin oire. Sen alkuperä on psykiatriassa saanut "länsimaisen psykiatrian suuren valheen" vuoksi väärän ja keinotekoisen selityksen. Jotkut yksittäiset kohteluvirheet, kuten se että kodin siisteyteen kiinnitetään kohtuuttoman suurta huomiota, eivät ole ratkaisevia kotivammaisuuden synnylle. Edellämainitussa esimerkissä ratkaisee äidin moitteiden luonne, siitä ilmenevä vihamielinen ja ärtyisä äänensävy, yleinen ankaruus ja rakkaudettomuus, jotka aina tulkitaan hylkäämiseksi eli lapsen koko olemassaoloa uhkaavaksi vaaraksi. Tämä voidaan sanoa toisinkin: Kaikki ne kohteluvirheet joilla lapsen ihmisenä olemisen oikeudet kielletään, ovat vaarallisia. Pitääkseni esitykseni käytännön tasolla luettelen "kummituksia" vielä kerran tarkemmin. Niitä ovat: -Hylkääminen eli "ei omana" pitäminen -Helveksittavaksi tai arvottomaksi leimaaminen -Häpäiseminen ja nolaaminen Lopullisessa analyysissä paljastuu se perusvika, johon aina palataan: lapsena koettu rakkauden puuttuminen tai sen ilmeinen vajaavuus on aina muodossa tai toisessa kotivammaisuuden pettämätön tunnusmerkki. Se viriää yhtenään joka tilanteessa, vähäisenkin tehtävän epäonnistuessa, kömmähdyksen sattuessa tai arvostelun kohteeksi jouduttaessa, loputtomattomiin. Ajatuksena se saa muodon: "Tämän jälkeen he eivät enää välitä minusta!" Lapsen pelästymisen lähes murskaava voima perustuu siihen, että sen juuret ulottuvat mitä suurimmalla julmuudella lapsuuden eksistenssiin, olemassaolon perustaan. Siihen kätkeytyy näet lapselle suoranaisesti tuhoa ennustava, mutta jotakuinkin hahmottomaksi jäävä ajatus, jonka lapsi on sanattomasti aavistanut: "Emme välitä sinusta, oikeastaan haluaisimme vapautua sinusta!" Tämä on ymmärrettävästi lapselle, joka palavasti haluaisi olla isän ja äidin oma, kauhistuttava viesti, varsinkin koska se on tullut nimenomaan turvahenkilöiden taholta. Siihen liittyvä emootio onkin kaikkein raskaimpia ja saa aivojen koko työkoneiston hälytystilaan. Kun se lisäksi toistuu koko lapsuuden aikana lukemattomat kerrat ja kaikissa mahdollisissa yhteyksissä, on selvää, että se varjostaa aikuiseksikin kasvaneen ihmisen elämää kaikissa merkittävissä ihmissuhteissa: ystävyydessä, työelämässä ja aivan erityisesti avioliitossa ja rakkauselämässä. Se pakottaa ihmisen mitä syvimpiin nöyryytyksiin: "Olen valmis mihin tahansa kunhan vain saan olla... kunhan minua ei hylätä!" Tällä tavalla syntyy se elämänlaatu jota pidämme kotivammaisuudelle ominaisena. Se on yleistä hajanaisuutta, kotivammainen ei pysty aikuisenakaan antamaan oikeita vastauksia elämän haasteisiin. Pienetkin aikuisen elämän esiin tulevat haasteet panevat välittömästi liikkeelle muistivammojen aiheuttamia "vääriä" emottioita, hälyytyksiä, jotka rajoittavat ja tukahduttavat hänen valintojaan. Ne merkitsevät jatkuvaa rasitetta ja johtavat vähitellen uupumukseen. Emootiot ovat näet aina vikkelämpiä kuin järki. Ihmiset itse kuvaavat tätä voimattomuuttaan tähän tapaan: "Tiedän että tämä on järjetöntä, mutta en voi sille mitään!" Kaiken tämän lisäksi löytyy valtavat määrät tiedostamatonta, mutta osittain myös selvästi miellettyä katkeruutta niitä i