“
Ma tean, et ma tulen kord jälle
Ma tean, et ma tulen kord jälle
ja hakkan sind nõudma taga
ja otsima igat sinu jälge,
kus kunagi kohtus meie rada.
Mu tulek on aimates tunda -
siis kuulda võid öölinnu karjet.
On hämarad ööd minu tundlad,
neist pidet saan leida ning varjet.
Kõik muistse, mis on vajunud liiva,
mu tulek taas äratab üles,
ehk küll teda kurjalt ja kiivalt
aeg-unustus peab oma süles.
Siis nõuan ma taga sind jälle,
me päevi, neid väheseid liiaks.
Ning tundi ma kardan, kus jälle
mu pihust kõik pudeneb liivaks.
”
”