Ajal Quotes

kusimpan sendiri mega rinduku dalam langit jiwaku yang akan kau kutip setiap senja sepenggal demi sepenggal sebelum tenggelam ke kaki ajal

janji yang kamu katakan dulu. tenggelam juga menemui ajalnya menjelang malam rupanya aku terlalu pagi mencintai mu

Hayat bahasa di akal bangsanya ajal bahasa di keris bangsanya.

Diriwayatkan oleh Ibnu Mas'ud RA, Rasulullah SAW bersabda : Nabi SAW membuat gambar empat persegi panjang. Di tengah-tengah ditarik satu garis sampai keluar. Kemudian beliau membuat garis-garis pendek di sebelah garis yang ditengah seraya bersabda: Ini adalah manusia dan empat persegi panjang yang mengelilinginya adalah ajal. Garis yang diluar ini adalah cita-citanya, serta garis yang pendek adalah hambatan-hambatannya. Apabila ia dapat menghadapi hambatan yang satu, maka ia akan menghadapi hambatan-hambatan yang lain. Dan apabila ia menghadapi hambatan yang lain, maka ia akan menghadapi hambatan yang lain lagi..

Kaun bata sakta hai yeh mulaqaat pehli yaan aakhri hai.. Na jaane kitni baar mil chuka hoon tujhse aur kitni baar abhi milna baaki hai... Har daur mein hota hai koi kirdaar mere jaisa.. Na jaane kitne qisson me zikar hai mera aur kitni kahaniyon mein abhi likhna baaki hai... Sadiyon se chal hoon ekk kaafile ke saath saath.. Na Jaane kin Manzilon ki talaash hai aur kahan abhi Pahunchna baaki hai... Suna hai Sau raaste jaate hai usski jaanib ki taraf ... mujhe ek bhi nai mila, lagta hai nasamajh kadmon ka abhi Bhatkna baaki hai... Na thama hai, na hi thamega yeh ranjishon ka silsilaa 'Mehram.. Na jaane kitni dafa toota hoon abhi kitna aur bikhrana baaki hai... Khwabon me khawab dekh raha hai ek mitti ka bhut zameen pe.. Uske Khwabon ki ajal mein bas Palkon ka jhapkana baaki hai... Wajood-e-adam ke dayaron se nikal toh chuki hai zaat meri.. Bas saanson ka rukna aur rooh ka bicharna baaki hai.. Uss roshni ki talaash mein jo phir raha hai dar-ba-dar... Dekh Patangey ney Samait liya haunsla usme Jitnaa abhi baaki hai... Kaun bata sakta hai yeh mulaqaat pehli yaan aakhri hai Na jaane kitni baar mil chuka hoon tujhse aur kitni baar abhi milna baaki hai...

Paradoksaalne on see, et enamik venelastest tahab emakeelset teenindust (ekskursiooni), sest üldjuhul on see ainus keel, mida nad mõistavad, aga samal ajal küsivad sellist tuuri, kus poleks teisi venelasi.

aku harap, aku bisa menjadi wanita yang hebat sebelum ajal menjemputku, kata ibu wanita yang hebat itu bukan karna dia cantik, bukan karna dia pintar atau dia kaya tapi Wanita Hebat itu adalah Wanita yang mampu berdiri dengan menyelesaikan masalahnya, mampu percaya dan mampu berdoa pada Tuhan yang selalu menjadi sumber kekuatannya, itulah wanita yang hebat

Rahu ajal matavad lapsed isasid, kuid sõja ajal isad lapsi.

Konon ketika orang akan mendekati ajal, biasanya mereka bisa merasakan sebuah firasat.

Kalau Allah kata ajal aku di Şanlıurfa, maka di situlah. Kalau tak, life goes on.

/.../ üks inimene, kes ootab teist, on nagu matemaatiline tehe, mil pole emotsioonidega mingit pistmist. Ootab. Üks inimene ei tee lihtsalt tükil ajal midagi, kuni teine kohale jõuab.

Järgmisel päeval ei tõstnud ta jalgagi majast välja ja veetis suurema osa ajast oma toas, halvatuna meeletust hirmust surma ees, ent samal ajal elu enese vastu vähimatki huvi tundmata.

Selleks, et määratud kodanikkude arv mitte väheseks ei jääks ega ülearu suureks ei paisuks, on antud käsk , et üheski peres, ei oleks umbkaudu 14-aastasi lapsi ühekorraga vähem, kui 10 ja rohkem kui 16, samal ajal kui nooremate laste suhtes mingit arvu kindlaks määratud, ega ette kirjutatud ei ole. Kes suuremates peredes ülearu on, väiksema juurdekasvuga peredesse paigutatakse. Kui aga juhtuma peaks, et kogu linnas see arv üle lubatud määra tõuseb, siis täidavad needsinased teiste linnade puudujääki. Kui juhtub, et terve saare rahvaarv lubatud määrast üle läheb, valitakse igast linnast teatud kodanikud ja rajatakse nende eneste seaduste järgi linn kõige lähemal maal. Nad võtavad ka selle maa rahva eneste sekka... kui aga selle maa asukad utooplastega koos ja nende seaduste all elada ei taha, siis aetakse nad välja.

Tahtsin ära minna ja sumedas õhtuhämaruses pargi poole jalutada, aga iga kord, kui ma lahkumist üritasin, mässiti mind lärmakasse, pöörasesse vaidlusse, mis kiskus mu nagu köitega toolile tagasi. Ent küllap vaatas samal ajal mõni juhuslik möödamineja pimenevalt tänavalt üles, uudistades inimsaladusi, mida varjas meie kollaste akende rida.

Enamikul mu vanemate sõpradest ja nende lastest on mõni diplom. See ei tähenda, et nad saaksid töötada alal, mis meeldib – otse vastupidi, nad astuvad ülikooli ja tulevad sealt ära, sest kunagi, ajal, mil ülikoolid paistsid veel vajalikud, olla keegi väitnud, et kui inimene tahab elus edasi jõuda, peab tal olema diplom. Ja nii polegi maailmas enam suurepäraseid aednikke, pagareid, antikvaare, kiviraidureid, kirjanikke.

Hing, see on keha edevus ja lõbu, kuni sellel kehal on asjad väga hästi, aga samal ajal on see ka soov see keha maha jätta, kohe kui inimene jääb haigeks või kui asjad lähevad halvasti. Sa võtad nendest kahest poosist selle, mis sulle hetkel mugavam on, ja kogu lugu. Kuni valida saab, on kõik väga hästi. Aga minul ei olnud enam midagi valida, minu kaardid olid laotud! Mina hulpisin kõriauguni tões ja minu surm kõndis mul kannul...

Eestlased siin Kanadas ja mujal oma diasporaas tahtsid alles hoida ja arvasid, et kuidagi hoiavadki alles õiget Eesti aega. Neil oli sellest ajast kaasa toodud tõelisi reliikviaid, rahvariideseelikuid, piibleid, mõni luuleraamat ja pross. Aga seda kokku oli ikkagi nii vähe. Polnud sõnnikulautu, polnud suitsunud kööke, külavaheteid, poriseid õhtuid, raagus õunapuid, vanu aknakardinaid vana akna ees. Kõike seda märkamatut ja imelikku, mis ühest maast teeb selle maa ja ühest ajast selle aja ja ühest rahvast selle rahva, kes elab sel ajal selle maa peal.

Inimesed arvavad, et kõigile kõige paremat pakkudes saab neist lõpuks täiuslik ühiskond. See aga pole asja mõte. Loodus - mõelgu hr. Darwin ükskõik mida - ei arene parima ülevõimu poole (milliste kriteeriumide järgi ta siis areneb?). Loodus ammutab jõudu mitmekesisusest. Ta vajab häid, kurje, hulle, meeleheitlikke, sportlikke, vigaseid, küürakaid, jänesemokalisi, rõõmsaid, kurbi, intelligentseid, rumalaid, egoiste, heldeid, väikesi, suuri, musti, kollaseid, punaseid, valgeid ... Ta vajab kõiki religioone, kõiki filosoofiaid, kõiki fanatisme, kõiki tarkusi ... Ainus oht on see, kui üks neist liikidest kõrvaldab teise. Me oleme näinud, kuidas kunstlikult loodud, kahest parimast peast (sellisest, mis vajab kõige vähem vett, talub kõige paremini külma ja annab kõige ilusamaid teri) aretatud maisi põllud on korraga õige tühisemagi haiguse tagajärjel hävinud. Samal ajal aga on metsiku maisi põllud, mis koosnevad mitmetest erinevatest tüvedest - igaüks oma iseärasuste, nõrkuste ja kõrvalekalletega -, alati leidnud kaitse epideemiate vastu. Loodus vihkab ühetaolist ja armastab mitmekesisust. Võib-olla selles seisnebki tema geniaalsus.

Tol ajal kui tervisehäired eksisteerisid ainult ta ettekujutlustes, oli see ta lemmikkõneaineks; nüüd aga, mil ta tervis oli tõesti korrast ära, ei tuletanud ta oma kannatusi kunagi meelde.

Naljakas on näha, kuidas keegi peatab üherealisel peatänaval auto, et sõpra tervitada. Peataja astub ligi, autojuht laseb akna alla ja pistab pea aknast välja, et saaks tuttavat kolm korda põsele suudelda. Samal ajal teised autod seisavad tema taga ummikus - ja ei lasegi signaali. Ootavad kannatlikult ja mõistvalt.

Sellele ajale - meie ajale - on omane, et kõik rahvad ja inimesed maa peal on leidnud end ühel hetkel jäägi olukorrast

Pintu Ajal laksamana penghinaan pribadi, dirancang untuk mengingatkan Percy akan semua yang tidak bisa dia nikmati.

Keset suve on tööl rahulik. Hommikul tulevad raamatukogutöötajad kohvile nagu kariloomad jooma, lõuna ajal sööma ja pärastlõunal jälle kohvile.

Ai gulcheen-e-ajal tujh se nadani hui, phool voh tora ke gulshan mein veeranee hui.

Itaalia majandusteadlase Vilfredo Pareto 80-20% reegel on imbunud pea kõikidesse valdkondadesse. Ajajuhtimise kontekstis tähendab see seda, et 20% meie tegevustest annab 80% lisaväärtusest. Ehk siis näiteks 20% minu poolt tööpäevas kulutatud ajast annab 80% selle päeva töö tulemusest. Seega on minu ülesandeks leida igas päevas üles need 1.5 tundi tööülesandeid, mis on absoluutselt kriitilised oma tööalaste eesmärkide saavutamiseks. Just need ülesanded on prioriteetsemad. Ma tegelen nendega endale hästi sobival ajal päevast, kus olen vaimselt aktiivne ja kus on võimalikult vähe segajaid. Seejärel võtan kätte ka ülejäänud 80% tegevusi, aga kui mõni neist jääb tegemata, ei juhtu midagi hullu. Perfektsionist kasutab tihti 80-20% reeglit tagurpidi! Kui reegel ütleb et 20% tegevust annab 80% tulemust, siis perfektsionist tegeleb eelkõige selle 80% osaga, mis annab ainult 20% tulemust. Seetõttu on oluline alustada õigest otsast – tegevustest, mis võtavad 20% ajast, aga annavad 80% tulemusest. Ja kui siis jääb aega üle ja see on piisavalt oluline, võib tegeleda ülejäänud 80% asjadega, mis annavad 20% tulemusest. Alusta õigest otsast ja ülejäänu läheb kõik ise paika!

Minu eesti sõbranna Mari, kes elab koos oma ungarlasest poiss-sõbraga, teab rääkida, kui väga ungari mehed oma emadest sõltuvad: "Ikka kogu aeg on vaja koju vanemate juurde minna. Ja kõik mu kolleegid ka: enamik on maalt pärit ja nad sõidavad igal nädalavahetusel koju, sest seal saab hästi süüa. Esmaspäeval tulevad tööle, kodust toodud karbid kaasas. Lõuna ajal pakivad lahti ja vaatavad, mis emmed neile süüa on teinud. Jube naljakas!

On ülisuur viga lasta inimesel näha või kuulda valel ajal. Enamiku inimeste jaoks kaotab Shakespeare igasuguse võlu seetõttu, et nad koolis on kohustatud teda õppima; Shakespeare'i tuleb laval näha, mängituna nii, nagu autor seda kirjutades ette kujutas. Teatris oskate seda üsnagi noorelt hinnata, ammu enne, kui mõistate sõnade ja värsside ilu.

... õpinguaastad on ainukesed õnnelikud aastad, ainukesed aastad, mil tulevik tundub sinu ees lahti olevat, mil kõik tundub võimalik, järgnev täiskasvanuelu, tööelu pole muud kui aeglane järkjärguline muttavajumine, kusjuures arvatavasti just sel põhjusel ei pea noorpõlvesõprus, mis sõlmitakse ülikooli ajal ja ongi õigupoolest ainust tõeline sõprus, täiskasvanuellu sisenemisele mitte kunagi vastu, me väldime noorpõlvesõpradega kohtumist, et vältida kokkupuutumist oma luhtunud lootuste tunnistajatega ja ilmse kinnitusega omaenese lüüasaamisest.

Esimesel hetkel seisis naistekari otsekui halvatult, kuid järgmisel sekundil puhkes nagu ühest suust kisa, naised tormasid paaniliselt maja poole ning rüsisid kööki. Tõttasin nende kannul ja leidsin, et köök on muutunud ulguvaks hullumajaks. Lihtsatel maanaistel on kummaliselt nõrgad närvid ja ehmatuse puhul on hüsteeriahood kerged tulema. Haarasin seepärast pliidilt kohvikannu ja lõin oma vana komandohääle registri lahti: "Vait, naised, muidu kallan kohvi torust alla!" Samal ajal astusin paar sammu kraanikausi poole ja lasin pruuni joa voolama. "Kas härra Kaarel on hull!" karjus üks naine, hüppas ette ja rabas mul kohvikannu käest. Nõidus lasi naised kohe lahti ja mõne minuti pärast istus kogu seltskond juba mõnusasti lauas. Sellest peale on mul vankumatu usk kohvi võimusse naishingede üle, eriti sõjaaja paine all.