Kui Quotes

Embarrassment is improvement's biggest enemy.

õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem, kui õpetada. Õpetada võib ka siis, kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama, muidu pole võimalik...

Hävitada on ebaõiglaselt lihtsam kui luua. Aga me kõik käitume, justkui me seda ei teaks.

Kes suudab elada, ilma et unustaks? Aga kes suudab küllalt unustada? Mälestuste šlakk, mis südant rebestab. Alles siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada, oled vaba.

Üksindus – elu igavene refrään. See ei olnud ei pahem ega parem kui mõnigi muu asi. Sellest räägiti liiga palju. Inimene on alati – ja mitte iial – üksi.

Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte täita lubadusi, mida pole kunagi antud?

Kui keegi omaenda otsusel ja ilma loata oma elupaiga piiridest välja läheb ja ilma valitseja kirjata tabatakse, siis tuuakse ta kui pageja suure häbi ja teotusega tagasi ja nuheldakse karmilt.

Keegi ei ole nii pime kui see, kes ei taha näha.

Kui oled surnud, oled kole tähtis – kui elad, ei hooli sust keegi.

On sul mõnikord kõigest villand? On sul mõnikord hirm, et kõik läheb kuradile, kui sa ise ei hakka vastu rabelema?

Keegi ei tohiks kohut mõista enne, kui ta on endale kõigutamatu aususega vastanud, kas ta ise oleks säärases olukorras kindlalt toiminud teisiti.

Mu meel oli mõru; mõtlesin, et harva soostub loodus hüvitama kahju; ja sama kehtib ka inimühiskonnas, mis looduse üldskeemidest eemaldumisel on arglik ja aeglane; milline mõttelooline saavutus oleks aga jõuda nii kaugele, et loodust ei võetaks kui järgimisväärset eeskuju, vaid kui vormitut rahnu, mida tahuda, või kui vaenlast, kellele vastu hakata.

Olen natuke lennanud igal pool maailmas. Ja maateadusest, tõsi küll, on mulle palju kasu olnud. Oskasin kohe esimesest pilgust vahet teha Hiina ja Arizona vahel. See on väga vajalik, kui oled öösel ära eksinud.

Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule; ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse, õue tuulduma, siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn; seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja.

Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.

Kui kohtate basseiniserval naist, kes keeldub juukseid märjaks tegemast, et neid mitte sassi ajada, põgenege. Kui sellist, kes mulinal sukeldub, sukelduge järele.

[...] Rumalus on põlata austajad ära siis, kui neid on palju ja nad on noored, ning hakata neile järele jooksma kolmekümne aasta pärast, kui neid on vähe ja nad on kiilaspäised.

Tead, kui ma vaatan seda oma suurt kinniseotud jalga, siis ma ei saa lahti tundest, et mul on podagra, ja see tekitab hirmsat �šampuseisu.

Jooksmine hakkas meeldima, kui sain aru, et vihkan seda.

Üks kord aastas võiks olla igal naisel hetk, kui lilled sülle ei mahu.

Kui sa tahad leida midagi uut, siis käi vanu radu.

Kas pole kõik väljamõeldud kirjandus lõppude lõpuks unenägu, mida nii autor kui ka lugeja näevad, kuigi nad seejuures ei maga.

See, mida sa kätte ei saa, paistab alati paremini kui see, mis käes on. Selles seisnebki inimese elu romantika ning idiotism.

Ma rüüpan rõõmu,ent miski minus, see tahab kannatada nõnda, see kavalam kui mina ise: filtreerib õnnest vaid piina mõnda.

Kui kergeks küll muutub süda, kui tead, et kõik on läbi, kui tead, et oled võidetud.

Sa tahaksid kohut mõista? Hoidu seda tegemast, kui oled kuulnud vaid ühte poolt. Hoia end eemal poolikutest tõdedest - sinu kätte võib sattuda vale pool.

Auvergne'is jõudis ta Plomb du Cantali lähedale. Ta nägi seda läänes suure ja hõbehallina kuuvalgel, ja ta haistis jahedat tuult, mis sealtpoolt tuli. Aga tal ei olnud tahtmist sinna minna. Ta ei igatsenud enam koopaelu järele. See kogemus oli juba omandatud ja selline elu osutunud võimatuks. Samuti nagu teinegi kogemus, elu inimeste hulgas. Ta lämbus nii siin kui seal. Ta ei tahtnud enam üldse elada. Ta tahtis Pariisi minna ja surra. Seda ta tahtis

Tajufiltrid tuhmistuvad, mälestused asenduvad väljamõelduga ja pimepunktid täituvad soovikohaste sõnadega. Siinne elu võiks olla nagu arsti poolt ettekirjutatud medikament: muusika, õhk, rikkalik toit, rahu. Kui ma unustan õige koguse manustada, tuleb minevik mulle järele.

• Iga asi on rituaal. Hoolikalt välja töötatud rituaal, mida igaüks püüab võimalikult täpselt sooritada, sest ta kardab, et kui mõni osa välja jääb, läheb kõik valesti. Selle rituaali nimi on rutiin.

Keegi võrdles mäletamist lutsukivi viskamisega. Läheb aastaid, kui kivi on õhus, ja me peaaegu unustame, aga siis tuleb ta jälle me ellu, riivab korraks, lööb veed virvendama, ja kaob... et jälle kunagi tagasi tulla.

Justkui nõudepesemine või rinnahoidja kandmine või see, et keegi mulle uksi avab ja sulgeb – justukui alandaks see mind kui naist. Tegelikult ma kaifin, kui mees mulle ukse lahti teeb, etiketi järgi tähendab see:“Tal on vaja, et ma teda aitan, sest ta on nõrk.“ Kuid minu jaoks:“Mind koheldakse kui jumalannat, ma olen kuninganna.

Meie lähme ema ja Nelega vaatama etendust nimega "Evolución". Olavi soovitusel istume parimatel kohtadel: kaheksanda rea keskel. Kohad number 2, 4 ja 6. Ei, need on ikka kõrvuti. Sest kohti nummerdatakse siin tõesti nõnda, et keskelt vasakule jooksevad paaritud numbrid ja paremale paaris numbrid. Miks minna otse, kui saab ringiga, eks ole.

Elu jaatamine pole muud kui teatavat sorti mõte surmast. See pole ei vastandumine ega ka ükskõiksus surma suhtes. Tõepoolest, võiks peaaegu öelda et midagi vastupidist, kui see poleks omakorda liiga lihtne vastandumisele järele andmine

Kõik, mis on täiuslik ja vastuoludeta, peab kaduma. Täiuslikuks saamise hetk on tema lõpp-punkt, edasi pole tal enam kohta. Muidugi ei tähenda see, et ta kohe otsa saaks - aga ta sureb paratamatult, elu lahkub temast, ükskõik, kui kaua ta füüsiliselt siin meie keskel ringi ka ei liiguks. Ja see ei ole see täiuslikkus, mida teil enda ümber vaja on, uskuge mind.

Pole midagi kummalisemat, kui saata hukatusse suur hulk inimesi selleks, et maapõuest välja tuua kulda ja hõbedat - iseenesest täiesti tarbetuid metalle, mis kujutavad endast rikkust vaid sellepärast, et nad on valitud seda tähistama... (CXVIII kiri).

Ma ei tea, kas see on minu iseärasus, kuid surnuvalvet pidades olen ma harva kurb, kui just mõni märatsev või ahastuses olev leinaja minuga seda kohustust ei jaga. Ma näen rahu, mida ei saa häirida ei teavas ega põrgu, ning see on mulle lõpmatu ning pilvitu tulevase elu kinnituseks, igaviku kinnituseks, kuhu lahkunud on läinud, kus elu on piiritu oma kestvuselt, armastus oma tugevuselt ning rõõm oma täiuselt.

Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.

Ühel päeval, kui vast viieseks saanud Émile'i koolist ära toon, ütleb ta: "Tead, Eia, sa oled habras. Jah, sa oled habras. Aga sellest pole midagi, sest kogu maailm on habras. Mina olen ja... õpetaja on ja... isegi minu isa on habras, päriselt. Jah, kõik ongi haprad." Lapsesuu ei valeta.

Inimene, kes on valinud elukutseks loometee, kaubitseb imedega. Loomulikult vaadatakse ta peale viltu nagu nõiasaatest välja kukkunud šarlatanile. Aga need, kes on loomingu imest osa saanud, ei taha enam kunagi tagasi seda aega, kui nad seda etendust näinud, seda laulu kuulnud või seda raamatut lugenud.

Ma olen üks eksemplar liblikate seas. Talle ei meeldi ainult see, kui ma hakkan tiibu siputades reast välja kippuma. Mulle on määratud olla surnud, nööp-nõelaga kinnitatud, alati kaunis. Ta teab küll, et elusolek on osa mu ilust, kuid talle on minust vaja seda elutut osa. Ta tahab mind elavana ja samas elutuna.

Mille järgi me aru saame, et oleme vanad? [...] Selle järgi, et hakkame endast nooremate üle vinguma. Nende innukus käib meile närvidele, nende illusioonid väsitavad meid. Oleme vanad, kui just eelmisel õhtul oleme öelnud ühele 1976. aastal sündinud neiule: "Seitsekümmend kuus? Mäletan küll, see oli põuane aasta.

Ainult mulle tundub, et tihti inimene ei tea algul isegi, mis teda huvitab, ja avastab selle alles kõneldes millestki, mis teda eriti ei huvita. Sinna ei ole midagi parata. Sellepärast ma arvan, et inimene jäetagu rahule, kui ta on vähemalt millestki huvitatud ja kõneldes põlema läheb. Mulle meeldib, kui keegi põlema läheb. See on nii kena.

Te tulete siia, et mind lohutada. See on teist väga kena. Aga kui te leiate mu juba lohutatuna, siis saate vihaseks.

Need, kes lahingust eemal püsivad, saavad sügavamalt haavata kui sellest osa võtjad.

Rahvahulgad tunnevad, et joomine, rumalus ja kõlblusetus peaksid olema vaid nende monopol ja et kui mõni meie hulgast sigadusi teeb, rikub ta sellega nende ainuõigust.

Te räägite paremini kui ükski raamat,» ütles ta. «Miks te ise midagi ei kirjuta?» «Armastan selleks liialt raamatute lugemist, et nende kirjutamisega aega raisata, mr. Erskine.»

«Te peate natuke minu elufilosoofiast õppust võtma. Meenutage minevikku ainult sedavõrd, kui see rõõmu pakub.»

Talle polnud kunagi vaja, et talle OLEKS IDEE TULNUD, kui ta raamatut alustas, kuid ta mõistis instinktiivselt, et selline alustamine oli võimalik.

See peab õpetama inimesi keskenduma elu silmapilkudele, kusjuures elu ise pole muud kui vaid silmapilk.

Olen maasikalehtedest tüdinud.» «Need sobivad sulle hästi.» «Ainult avalikkuse ees.» «Kui sa neist ilma jääd, tunned neist puudust,» ütles lord Henry.

Mis kas on inimesel sellest, kui ta võidab terve maailma ja kaotab — kuidas need sõnad on? — ja kaotab oma hinge?

Mis on inimesel sellest, kui ta võidab terve maailma ja kaotab oma hinge?

Kui uskuda, siis mitte teatud tundidel pühapäeviti, vaid iga sekund.

Ämblike filosoofia esimene õpetus: Pole olemas paremat võistlustehnikat kui ootamine, kuni su vastane enda ise hävitab...

Ühiskonnas tõuseb lihtsamalt ja kiiremini kõrgele see, kes oskab kütkestada, mõrtsukaid liita, valeinformatsiooni levitada, kui see, kes oskab toota uusi mõtteid ja asju.

Kui aga välja sööma minna, tuleb arvestada, et seal, kus kanaarlased teenindavad, on tempo üldjuhul hirmus aeglane ja vahepeal võib paar korda näljast ära minestada.

Kõik tahavad sind, kuid mitte keegi ei taha sind endale,' ütles Alexandre, kui nende abielu oli jõudnud kriisi.

Ei ole maailmas midagi nii koledat kui teadmatus, kas üks lammas, keda me ei tunne, on ühe roosi ära söönud või ei ole.

Ajalugu tunneb ainult kahte küsimust, mis inimesi võitlusse tõukab: Kui siiras on sinu armastus? Ja: Kelle käes on ohjad?. Kõige muuga saab kuidagimoodi hakkama.

[...] Alati on lihtsam jälgida nupukalt konstrueeritud valet kui leida ähmast tõde.

Inimene ei tea, kui palju ahnust tema südames peitub, enne kui on kuulnud hõbeda meelitavat kõlinat oma taskutes.

Seda on ilmselt veel vähe, kui öelda, et lambad on kõige lollakamad loomad maa peal. Nad jäävad aedadesse kinni. Nad eksivad nelja ruutjalastes aedikutes ära. Nad unustavad, kust süüa leida, ehkki toit on tuhat päeva järjest samal kohal olnud. Ja nad pole väikesed kohevad karvapallid, keda te uinudes loendate. Nad haisevad. Nad möögivad. Nad on kuradi vastikud.

Oh, oleks mul vaid närvi aeglaselt süüa. Kui muidu olen elurütmi Tallinnaga võrreldes aeglasemaks keeranud, siis sööki nähes ma endiselt loomastun ning ahmin selle valguskiirusel sisse.

Või on see üks inimlik sisemine rahutus, üks vibratsioon, mis mitte kunagi ei lase täiuslikult õnnelik olla kauem kui vaid see üks hetk? Ja sellepärast me oma abielutõotuseid murramegi?

Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.

Mina küll ei usu, et me eriliselt julged oleksime," mõtiskles Muumitroll. "Me oleme lihtsalt sabatähega ära harjunud. Peaaegu et tuttavaks saanud. Meie olime esimesed, kes temast üldse teada said, ja oleme näinud teda päev-päevalt kasvamas ning suuremaks muutumas. Mõtle, kui üksildasena ta võib end tunda..." "Jah," ütles ka Nuuskmõmmik. "Mõtle, kui hüljatuna võib end tunda, kui kõik sind kardavad.

Noh, siis mõistad iseenda üle kohut," sõnas kuningas. "See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui teiste üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark.

See oli, nagu oleksid sa ise kellegi sitaga kokku määrinud ja ei suudaks siis ta haisu taluda. Kui sa oled juba kord nii nõme, oled sa selle ära teeninud. Ebainimlikustamine. Iga järgmine päev natuke rohkem.

On nii salaliku toimega mürke, et kui keegi nende omadusi tahab tundma õppida, siis peab ta ise neist nakatuma. On olemas nii imelikke haigusi, et neid on vaja ise läbi põdeda, kui tahad nende loomust mõista.

Ei vasta tõele, et molutades möödub aeg kõige kiiremini! See on pedagoogiline müüt, et kui inimene midagi erilist ei tee, vaid niisama oleskleb, libiseb aeg märkamatult sõrmede vahelt ning vastav isik küsib endalt asjatult elatud aastate pärast, kuhu need kadusid. Tegelikult on vastupidi, aeg möödub kõige kiiremini ja selle kulgu tajub kõige teravamalt just siis, kui elada intensiivselt, töökalt ja tahteliselt, saata iga päev reeglipäraselt korda nii palju kui võimalik, nõnda et iga ajahetk oleks täidetud. Just siis mööduvad nädalad aina viuh ja viuh ja inimeses hakkab tekkima must masendus. Seevastu molutaja vaatab muretult ringi nagu võilill.

Me kuivan maan eläjät kutsumme kotitähteämme Maaksi. Ja kui- tenkin karttapallon pintaa hallitsee merien sini. Elämä kuhisee maan päällä tuhatvivahteisin muodoin, mutta veden alla on väkeä ja elintilaa vielä enemmän. Sieltähän mekin kerran kapusimme eikä takaisin ole enää menemistä. Me kun karistimme tien oheen kaiken, mikä siellä oli välttämätöntä, mutta täällä pelkäksi taakaksi, kuten uimarakot, suomut ja kidukset. Se oli meidän valintamme.

Mitte keegi ei tea, kauaks meile päevi on antud ja ega sel mingit tähtsust polegi. Aimame, millega see kõik lõpeb, samuti nagu teame, et teisele poolele paistavad meie aktsioonid tühipalja agooniana. Sööme vaikides mune ja tomatisalatit.

Oma raamatus "Planeete nagu vihma" tsiteerite te seda XIX sajandi inimest, kes muretseb liikluse pärast Pariisis, kuna näeb kõikjal hobuseid. Ta ennustab, et peagi on tänavail meetripaksune sõnnikukiht." "See inimene teeb sedasama, mida meie - ta ekstrapoleerib ning ei oska arvestada juhuse, ettenägematu arengu, progressiga. Te võite ise näha, kui palju eksib ta üheainsa sajandiga. Kujutlege nüüd, kui palju pean mina eksima, kui ma projitseerin end miljoneid aastaid ettepoole!

See harv seisund, täiuslik õnn, kui üks ring on täis saanud ja sa tunned täielikku rahuldatust, sa tead, et mitte kusagile pole kiiret, sa oled praegu täpselt õiges kohas ja ajas täpselt õigete inimestega ja sa tahaksid, et see hetk ei saaks iialgi läbi.

Talle oleks parem olnud, kui kõik ta elu patud oleksid endaga kaasa toonud kindla, viivitamatu karistuse. Karistus puhastab. Mitte «Anna andeks meile meie patud», vaid «Karista meid meie ülekohtu eest» peaks olema inimeste palve kõige õiglasema jumala poole.

Inimesed, kes ei saa teadusest ega kunstist aru, usuvad, et need on kaks kole erinevat asja, millest nad midagi aru ei saa. Nad arvavad, et osutavad teadusele teene, kui lubavad sel olla ilma fantaasiata, ja edendavad kunsti, kui takistavad kõiki sellelt tarkust nõuda. Inimesel võib teatud alal eriline anne olla, kuid ta ei ole selles sugugi andekam, mida andetum on ta on kõikidel muudel aladel. Teadmine kuulub nõndasamuti nagu kunstki inimlikkuse juurde, kui see ka meie pehkinud ühiselus pidi kaua ja sageli läbi ajama nii ühe kui teiseta

Selleks, et määratud kodanikkude arv mitte väheseks ei jääks ega ülearu suureks ei paisuks, on antud käsk , et üheski peres, ei oleks umbkaudu 14-aastasi lapsi ühekorraga vähem, kui 10 ja rohkem kui 16, samal ajal kui nooremate laste suhtes mingit arvu kindlaks määratud, ega ette kirjutatud ei ole. Kes suuremates peredes ülearu on, väiksema juurdekasvuga peredesse paigutatakse. Kui aga juhtuma peaks, et kogu linnas see arv üle lubatud määra tõuseb, siis täidavad needsinased teiste linnade puudujääki. Kui juhtub, et terve saare rahvaarv lubatud määrast üle läheb, valitakse igast linnast teatud kodanikud ja rajatakse nende eneste seaduste järgi linn kõige lähemal maal. Nad võtavad ka selle maa rahva eneste sekka... kui aga selle maa asukad utooplastega koos ja nende seaduste all elada ei taha, siis aetakse nad välja.

Nagu me ikka ärkame liiga hilja. Kui me ei ärkaks liiga hilja, me oleksime üks teine liik, mitte inimene, mitte see, kes alati peab kahetsema oma tegusid. Alati. Raudselt. Sest mida ta ka ei teeks, see toob kannatusi. Kas talle endale või kellelegi teisele. Parem siis juba endale.

Eestlaste reisibüroo Kompass on loomulikult esimene koht, mis kaasmaalastelt riielda saab, kui nende külaskäigu nädalal pole ilm piisavalt päikeseline. Inimesed kõnnivad täiesti enesestmõistetavalt sisse ja nõuavad vastust, millal see jama lõpeb ja millal täpselt päike välja tuleb!

Ta sammub uhkelt minema, sest tal õnnestus meid, viimase klassi gümnasiste, sõnalahingus võita. Tõepoolest, tema arvamus on siin tüüpiline, sellega kohtud siin üha jälle ega oska ka midagi arukat vastata, sest kui asja üksnes sellest küljest võtta, siis kaob arusaamine teistest seostest.

Lahtilaskmine kõlab kahtlemata väga hirmutavalt neile meie seast, kes elavad usus, et maakeral on käepide ja maakera pöörlemiseks peab just nimelt tema seda käepidet lakkamatult keerama, sest kui ta seda ei teeks, kui ta kas või hetkekski lahti laseks, saaks kogu universum kohemaid hukka.

„Ei ole nii halba raamatut, mis midagi head ei sisaldaks,“, ütles bakalaureus. „Selles pole kahtlust,“ vastas don Quijote. „Aga tihtipeale juhtub, et need, kes on teenitult võtnud ja omandanud suure kuulsuse oma kirjutustega, kaotavad selle täiesti või igatahes väheneb see mõnel määral, kui nad need trükki annavad.

Li Gui called out, "Sir, if you kill me you will kill two persons." "How do you make that out?" asked Li Kui, staying the blow. "At home I support my mother who is ninety years of age, and this is my only means of helping her in her old age," said Li Gui. "I never injure people, but only make them afraid. If you kill me, my old mother will die of starvation." Li Kui who never twinkled his eyes in chopping off people's heads, paused and thought when he heard this. "Here am I trying to succour my old mother, and yet killing a man who supports his old mother. Heaven will not allow me to live if I do this. No! No! I will forgive this man. (J.H. Jackson translation)

Kellelegi mõju avaldada oma sama kui panna temasse oma hing. Mõjutatav ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole siis enam tema omad. Tema patud on laenatud — kui pattu üldse olemas on. Ta muutub mingi võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema jaoks.

Lahtilaskmine kõlab kahtlemata väga hirmutavalt neile meie seast, kes elavad usus, et maakeral on käepide ja maakera pöörlemiseks peab just nimelt tema seda käepidet lakkamatult keerama, sest kui ta seda ei teeks, kui ta kas või hetkekski lahti laseks, saaks kogu universum kohemaid hukka. ... Istu vaikselt maha ja ära mõnda aega üldse osale. Ja vaata, mis siis juhtub. Tuleb välja, et linnud ei langegi keset lendu surnult maha. Puud ei kuiva ära ega kuku jala pealt ümber, jõgede vesi ei värvu verest punaseks. Elu läheb omasoodu edasi. Isegi Itaalia postiamet toimetab osa kirju adressaadile, ilma et sina käiksid õiendamas - miks sa siis ikkagi arvad, et pead igas maailma pisiasjaski oma targa sõna sekka ütlema? Miks sa ei astu lihtsalt kõrvale?

Nii kaua kui me sõjaväljal peame olema, vajuvad rindepäevad, kui nad on möödas, justkui kivid meisse, sest nad on liiga rasked, et nende üle otsemaid järele mõelda. Kui me seda teeksime, tapaksid nad meid tagantjärele, sest nii palju olen ma juba tähele pannud: õudust saab taluda senikaua, kuni sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui sa hakkad selle üle järele mõtlema.

Sinu emme armastab üle kõige maailmas tantsida. Ja ta otsustas jagada oma elu mehega, kellega ta ei saa tantsida, ilma et oma elu ohtu seaks. Ta valis minu. Ja siis tulid sina. Ja sa armastad muusikat. Ja kui te tantsite, sina ja tema. Kui ma võiksin valida ainult ühe sekundi ja elada selles igavesti, siis valiksin selle. Ma ei oska sulle armastusest midagi rääkida. Mitte midagi rohkemat.

Kümnesekundilist ajalimiiti muidugi ei olnud, tal polnud raamatu peale lepingut, ta oli selle hea õnne peale kirjutanud ja seega polnud vaja esitamistähtajale mõelda. Ja ikkagi on alati olemas tähtaeg, aeg, mille möödudes tuli ringist lahkuda, ja enamus kirjanikke teadis seda. Kui raamat liiga kauaks ummikusse jäi, hakkas see alla käima, lagunema; kõik väikesed trikid ja illusioonid hakkasid välja paistma.

Pole vaja minevikurännakuid, küllusliku elu visualiseerimist, kui laps paneb käe pihku koos ettepanekuga su juukseid kammida. Viie minuti pärast istud nagu ükssarv, pats otsaees. Vaatad peeglisse, nendid - need juuksepusad tuleb kääridega ära lõigata. Rohkem kui kolm sentimeetrit. Mis siis. Keegi andis endast maksimumi nende hetkede jooksul. Keeleots suunurgast väljas, igas liigutuses absoluutne pühendumus.

Hing, see on keha edevus ja lõbu, kuni sellel kehal on asjad väga hästi, aga samal ajal on see ka soov see keha maha jätta, kohe kui inimene jääb haigeks või kui asjad lähevad halvasti. Sa võtad nendest kahest poosist selle, mis sulle hetkel mugavam on, ja kogu lugu. Kuni valida saab, on kõik väga hästi. Aga minul ei olnud enam midagi valida, minu kaardid olid laotud! Mina hulpisin kõriauguni tões ja minu surm kõndis mul kannul...

See ühiskond vajab Wolfgang Priklopili suguseid kurjategijaid, et anda nägu sellele kurjale, mis temas elab, ja see endast ise eraldada. Ta vaja pilte keldrikongidest, selleks et ei peaks nägema paljusid kortereid ja aedu, kus vägivald näitab oma kodanlikku palet. Ta kasutab minusuguseid kõmuliste juhtumite ohvreid selleks, et vabastada end vastututusest igapäevaseste kuritegude paljude nimetute ohvrite ees, keda ei aidata - isegi siis, kui nad abi paluvad.

Maailmas on miljoneid asju, mida ma ei suuda. Vindiga palli lüüa, isegi kooliajal mitte. Tilkuvat kraani parandada. Rulluiskudega sõita või kitarril niimoodi F-nooti võtta, et see sitalt ei kõlaks. Olen kaks korda proovinud abielus olla ja mõlemal korral ei saanud hakkama. Aga kui tahate, et ma teid kuhugi viiks, teid hirmutaks või kaasa haaraks või nutma või naerma paneks, jah, ma suudan. Võin selle teile kätte tuua ja seda jätkata, seni kuni te appi karjute.

Ma arvan, et see oli Paradiisi õhk ja valgus, mis taimedele meeldis. Sest suved on siin väga valged. Ja merelt puhub jahe tuul, mis toob ka palju kastet, isegi kui on põuane. Ja see meeldis ka lilledele maja ees ja kõrvitsatele, mis kasvasid suured ja neid oli palju. Vahel öeldakse, et õhust ja armastusest ei saa elada. Aga meie elasime Paradiisis, ma mõtlen, just sellest, õhust ja valgusest. Sest see meeldis kõigele, mis maa peal kasvas, see Paradiisi õhk ja valgus.

Osa temast — see osa, mis isegi toimetajate kõige paremaid ja ausamaid soovitusi põlglikult kuulas — protesteeris, et naine on hulll, et pole mingit võimalust ära arvata, mis talle meeldib ja mis mitte; et mida ta ka teha püüaks ikka oleks see ainult üks sitahäda. Aga teine osa, palju mõistlikum, ei olnud sellega nõus. Küll ta juba aru saaks, kui Paul õige asjaga hakkama on saanud. Õige asja kõrval näeks see jama, mille ta eelmisel õhtul Annie'le lugeda andis, see jama, mille kirjutamiseks tal kulus kolm päeva ja lugematul arvul valestarte, välja nagu hunnik koerasitta hõbedollari kõrval.

[... ] ja seetõttu oli Paul küsitlenud mitmeid õnnetuste ohvreid. Ta oli ikka ja jälle seda sama kuulnud. See oli erinevalt esitatud, aga see seisnes alati ühes ja samas: Ma mäletan autosse istumist ja ma mäletan, et ärkasin siin üles. Ülejäänu kohal on lihtsalt auk. Miks poleks temaga võinud midagi sellist juhtuda? Sest kirjanikel jääb kõik meelde, Paul. Eriti see, mis haiget teeb. Kisu kirjanikul riided seljast, osuta armidele ja ta räägib sulle igaühe saamisloo. Suurtest armidest saavad nad romaani, mitte amneesia. On hea omada natuke annet, kui sa kirjanik tahad olla, aga ainuke tõeline nõue on see, et tuleb iga armi saamislugu mäletada.

Ja Basil? Psühholoogilisest seisukohast on temagi ääretult huvitav! Uus kunstimaneer, elu nägemine uuest vaatenurgast, mille avajaks ainuüksi oma juuresoluga on imelikul viisil keegi, kellel endal kõigest sellest üldse aimu pole; hääletu vaim, kes elutseb hämaras metsas ja kõnnib nähtamatuna lagedal nurmel, end äkki julgelt metsahaldjana ilmutades, sest ainult selle hinges, kes teda otsib, ärkab too imeline nägemus, mille kaudu imelisi asju ilmutatakse; esemete esialgne kuju ja muster peeneneb ja omandab teatud sümboolse tähenduse, nagu oleksid nad ise mudeliks mingitele teistele täiuslikumatele vormidele, mille varju nad tõelisuseks muudavad: kui kummaline see kõik on!

Ema tundis seda naist. See oli surnuaiavaht. Enne kui me teretadagi jõudsime, hüüdis surnuaiavaht meile reipalt ja kõva häälega, nagu kurtidele: "Ärge tulge ligi! Ärge andke kätt! Ma olen mulla ja poriga koos! Ma tulen otse hauast!" Ta läks meie ees kabeli poole, koukis põuest suure, Berliini võtmete väärilise võtme ja keeras kabeliukse raginal lukust lahti, kusjuures ta enegiliselt emale seletas: "Olge mureta, prouoa, haud on valmis, kuuseokstest vooder on ka sees. Teie papi haud on nii ilus ja mõõdu järgi tehtud, niikui voodriga palitu! Heitsin korra pikali sisse kah! Ruumi on küll!" Isa oleks kindlasti sellest naisest vaimustusse sattunud, oleks tulnud hõlmade lehvides koju ja kuulutanud: "Küll on nüüd surnuaias tragi tüdruk! Nüüd sure või lusti pärast ära!

[Õpetajanna] leidis vihikus vajaliku lehekülje ja jätkas: "Teate, lapsed, kirjutame väikese südamliku kirjandi vabal teemal: "Ma armastan loomi." Vabaks jutustamiseks ja selleks, et te midagi segamini ei ajaks, annan ma teile kava." Ta kirjutas vihikusse vaadates kriidiga tahvlile: 1. Kuidas teie koera nimi on? 2. Kas ta on valge või must või mingit muud värvi? 3. Kas tal on kikkis kõrvad või lontis? 4. Kas tal on pikk saba või lühikeseks lõigatud? 5. Mis tõugu ta on, kui see on kodus teada? 6. Kas ta on hea koer või tige? 7. Kas sa mängid temaga ja kui mängid, siis kuidas? 8. Kas ta hammustab või ei? Kui hammustab, siis keda? 9. Kas isa ja ema armastavad teada? 10. Mispärast sina armastad koera? 11. Kuidas sa suhtud teistesse loomadesse (kanad, haned, lambad, hirved, hiired ja teised)? 12. Kas sa oled kunagi põtra näinud? 13. Mispärast lehma lüpstakse, aga põtra ei lüpsta (koduloomad ja metsloomad)? 14. Kas on vaja loomi armastada?

Inimesed arvavad, et kõigile kõige paremat pakkudes saab neist lõpuks täiuslik ühiskond. See aga pole asja mõte. Loodus - mõelgu hr. Darwin ükskõik mida - ei arene parima ülevõimu poole (milliste kriteeriumide järgi ta siis areneb?). Loodus ammutab jõudu mitmekesisusest. Ta vajab häid, kurje, hulle, meeleheitlikke, sportlikke, vigaseid, küürakaid, jänesemokalisi, rõõmsaid, kurbi, intelligentseid, rumalaid, egoiste, heldeid, väikesi, suuri, musti, kollaseid, punaseid, valgeid ... Ta vajab kõiki religioone, kõiki filosoofiaid, kõiki fanatisme, kõiki tarkusi ... Ainus oht on see, kui üks neist liikidest kõrvaldab teise. Me oleme näinud, kuidas kunstlikult loodud, kahest parimast peast (sellisest, mis vajab kõige vähem vett, talub kõige paremini külma ja annab kõige ilusamaid teri) aretatud maisi põllud on korraga õige tühisemagi haiguse tagajärjel hävinud. Samal ajal aga on metsiku maisi põllud, mis koosnevad mitmetest erinevatest tüvedest - igaüks oma iseärasuste, nõrkuste ja kõrvalekalletega -, alati leidnud kaitse epideemiate vastu. Loodus vihkab ühetaolist ja armastab mitmekesisust. Võib-olla selles seisnebki tema geniaalsus.

Ma kartsin, et võin langeda provintsuluse lõksu. Tavaliselt seostub mõiste "provintslus" ruumiga. Provintslik on inimene, kelle mõtlemine on piiratud teatava marginaalse ruumiga, millele ta omistab liialdatud, universaalse tähtsuse. T. S. Eliot aga hoiatab teise, mitte ruumilise, vaid ajalise provintsluse eest. "Meie ajastul" kirjutab ta, "mil inimesed näivad rohkem kui kunagi pidavat teadmist taruseks ja informatsiooni teadmiseks, ning püüavad eluprobleeme lahendada insenerlikult, on takimas uus provintslus, mis võibolla vääriks küll uut nime. See ei ole ruumiline, vaid ajalooline provintslus: vaade, et ajalugu pole muud kui oma otstarbe ära teeninud ja siis kõrvale heidetud inimleiutiste kroonika, vaade, et maailm on ainult elavate päralt ja et surnutel ei ole siin vähimatki osa. Tolle provintsluse oht on, et me kõik, kõik maakera rahvad, võime olla ühtekokku provintslikud; ja ned, kes ei taha provintslikud olla, võivad hakaa ainult eremiitides." Seega on olemas ruumilised provintslased ja ajalised provintslased. Ruumilistele provintslastele näib iga gloobus, iga maailmakaart, kui sügavale ad on provintslusse on eksinud, kui pimestatud sellest; samuti näitab iga ajalugu, sealhulgas iga lehekülg Herodotusest ajalistele provintslastele, et alati on eksisteerinud olevik, et ajalugu on vaid oleviku katkematu kulg ja kõige kaugemgi möödani oli toona elatud iimestele nende kõige südamelähedasem tänapäev.