Kui Quotes

Embarrassment is improvement's biggest enemy.

Hävitada on ebaõiglaselt lihtsam kui luua. Aga me kõik käitume, justkui me seda ei teaks.

Kes suudab elada, ilma et unustaks? Aga kes suudab küllalt unustada? Mälestuste šlakk, mis südant rebestab. Alles siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada, oled vaba.

Üksindus – elu igavene refrään. See ei olnud ei pahem ega parem kui mõnigi muu asi. Sellest räägiti liiga palju. Inimene on alati – ja mitte iial – üksi.

Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte täita lubadusi, mida pole kunagi antud?

õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem, kui õpetada. Õpetada võib ka siis, kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama, muidu pole võimalik...

Keegi ei tohiks kohut mõista enne, kui ta on endale kõigutamatu aususega vastanud, kas ta ise oleks säärases olukorras kindlalt toiminud teisiti.

Kui oled surnud, oled kole tähtis – kui elad, ei hooli sust keegi.

On sul mõnikord kõigest villand? On sul mõnikord hirm, et kõik läheb kuradile, kui sa ise ei hakka vastu rabelema?

Keegi ei ole nii pime kui see, kes ei taha näha.

Olen natuke lennanud igal pool maailmas. Ja maateadusest, tõsi küll, on mulle palju kasu olnud. Oskasin kohe esimesest pilgust vahet teha Hiina ja Arizona vahel. See on väga vajalik, kui oled öösel ära eksinud.

Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule; ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse, õue tuulduma, siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn; seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja.

Jooksmine hakkas meeldima, kui sain aru, et vihkan seda.

Üks kord aastas võiks olla igal naisel hetk, kui lilled sülle ei mahu.

Kui kohtate basseiniserval naist, kes keeldub juukseid märjaks tegemast, et neid mitte sassi ajada, põgenege. Kui sellist, kes mulinal sukeldub, sukelduge järele.

[...] Rumalus on põlata austajad ära siis, kui neid on palju ja nad on noored, ning hakata neile järele jooksma kolmekümne aasta pärast, kui neid on vähe ja nad on kiilaspäised.

Tead, kui ma vaatan seda oma suurt kinniseotud jalga, siis ma ei saa lahti tundest, et mul on podagra, ja see tekitab hirmsat �šampuseisu.

Kui kergeks küll muutub süda, kui tead, et kõik on läbi, kui tead, et oled võidetud.

Ma rüüpan rõõmu,ent miski minus, see tahab kannatada nõnda, see kavalam kui mina ise: filtreerib õnnest vaid piina mõnda.

Kas pole kõik väljamõeldud kirjandus lõppude lõpuks unenägu, mida nii autor kui ka lugeja näevad, kuigi nad seejuures ei maga.

See, mida sa kätte ei saa, paistab alati paremini kui see, mis käes on. Selles seisnebki inimese elu romantika ning idiotism.

Kui sa tahad leida midagi uut, siis käi vanu radu.

Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.

Sa tahaksid kohut mõista? Hoidu seda tegemast, kui oled kuulnud vaid ühte poolt. Hoia end eemal poolikutest tõdedest - sinu kätte võib sattuda vale pool.

Auvergne'is jõudis ta Plomb du Cantali lähedale. Ta nägi seda läänes suure ja hõbehallina kuuvalgel, ja ta haistis jahedat tuult, mis sealtpoolt tuli. Aga tal ei olnud tahtmist sinna minna. Ta ei igatsenud enam koopaelu järele. See kogemus oli juba omandatud ja selline elu osutunud võimatuks. Samuti nagu teinegi kogemus, elu inimeste hulgas. Ta lämbus nii siin kui seal. Ta ei tahtnud enam üldse elada. Ta tahtis Pariisi minna ja surra. Seda ta tahtis

Tajufiltrid tuhmistuvad, mälestused asenduvad väljamõelduga ja pimepunktid täituvad soovikohaste sõnadega. Siinne elu võiks olla nagu arsti poolt ettekirjutatud medikament: muusika, õhk, rikkalik toit, rahu. Kui ma unustan õige koguse manustada, tuleb minevik mulle järele.

Kui keegi omaenda otsusel ja ilma loata oma elupaiga piiridest välja läheb ja ilma valitseja kirjata tabatakse, siis tuuakse ta kui pageja suure häbi ja teotusega tagasi ja nuheldakse karmilt.

• Iga asi on rituaal. Hoolikalt välja töötatud rituaal, mida igaüks püüab võimalikult täpselt sooritada, sest ta kardab, et kui mõni osa välja jääb, läheb kõik valesti. Selle rituaali nimi on rutiin.

Inimene, kes on valinud elukutseks loometee, kaubitseb imedega. Loomulikult vaadatakse ta peale viltu nagu nõiasaatest välja kukkunud šarlatanile. Aga need, kes on loomingu imest osa saanud, ei taha enam kunagi tagasi seda aega, kui nad seda etendust näinud, seda laulu kuulnud või seda raamatut lugenud.

Keegi võrdles mäletamist lutsukivi viskamisega. Läheb aastaid, kui kivi on õhus, ja me peaaegu unustame, aga siis tuleb ta jälle me ellu, riivab korraks, lööb veed virvendama, ja kaob... et jälle kunagi tagasi tulla.

Justkui nõudepesemine või rinnahoidja kandmine või see, et keegi mulle uksi avab ja sulgeb – justukui alandaks see mind kui naist. Tegelikult ma kaifin, kui mees mulle ukse lahti teeb, etiketi järgi tähendab see:“Tal on vaja, et ma teda aitan, sest ta on nõrk.“ Kuid minu jaoks:“Mind koheldakse kui jumalannat, ma olen kuninganna.

Meie lähme ema ja Nelega vaatama etendust nimega "Evolución". Olavi soovitusel istume parimatel kohtadel: kaheksanda rea keskel. Kohad number 2, 4 ja 6. Ei, need on ikka kõrvuti. Sest kohti nummerdatakse siin tõesti nõnda, et keskelt vasakule jooksevad paaritud numbrid ja paremale paaris numbrid. Miks minna otse, kui saab ringiga, eks ole.

Mu meel oli mõru; mõtlesin, et harva soostub loodus hüvitama kahju; ja sama kehtib ka inimühiskonnas, mis looduse üldskeemidest eemaldumisel on arglik ja aeglane; milline mõttelooline saavutus oleks aga jõuda nii kaugele, et loodust ei võetaks kui järgimisväärset eeskuju, vaid kui vormitut rahnu, mida tahuda, või kui vaenlast, kellele vastu hakata.

Elu jaatamine pole muud kui teatavat sorti mõte surmast. See pole ei vastandumine ega ka ükskõiksus surma suhtes. Tõepoolest, võiks peaaegu öelda et midagi vastupidist, kui see poleks omakorda liiga lihtne vastandumisele järele andmine

Kõik, mis on täiuslik ja vastuoludeta, peab kaduma. Täiuslikuks saamise hetk on tema lõpp-punkt, edasi pole tal enam kohta. Muidugi ei tähenda see, et ta kohe otsa saaks - aga ta sureb paratamatult, elu lahkub temast, ükskõik, kui kaua ta füüsiliselt siin meie keskel ringi ka ei liiguks. Ja see ei ole see täiuslikkus, mida teil enda ümber vaja on, uskuge mind.

Pole midagi kummalisemat, kui saata hukatusse suur hulk inimesi selleks, et maapõuest välja tuua kulda ja hõbedat - iseenesest täiesti tarbetuid metalle, mis kujutavad endast rikkust vaid sellepärast, et nad on valitud seda tähistama... (CXVIII kiri).

Ma ei tea, kas see on minu iseärasus, kuid surnuvalvet pidades olen ma harva kurb, kui just mõni märatsev või ahastuses olev leinaja minuga seda kohustust ei jaga. Ma näen rahu, mida ei saa häirida ei teavas ega põrgu, ning see on mulle lõpmatu ning pilvitu tulevase elu kinnituseks, igaviku kinnituseks, kuhu lahkunud on läinud, kus elu on piiritu oma kestvuselt, armastus oma tugevuselt ning rõõm oma täiuselt.

Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.

Ühel päeval, kui vast viieseks saanud Émile'i koolist ära toon, ütleb ta: "Tead, Eia, sa oled habras. Jah, sa oled habras. Aga sellest pole midagi, sest kogu maailm on habras. Mina olen ja... õpetaja on ja... isegi minu isa on habras, päriselt. Jah, kõik ongi haprad." Lapsesuu ei valeta.

Ma olen üks eksemplar liblikate seas. Talle ei meeldi ainult see, kui ma hakkan tiibu siputades reast välja kippuma. Mulle on määratud olla surnud, nööp-nõelaga kinnitatud, alati kaunis. Ta teab küll, et elusolek on osa mu ilust, kuid talle on minust vaja seda elutut osa. Ta tahab mind elavana ja samas elutuna.

Mille järgi me aru saame, et oleme vanad? [...] Selle järgi, et hakkame endast nooremate üle vinguma. Nende innukus käib meile närvidele, nende illusioonid väsitavad meid. Oleme vanad, kui just eelmisel õhtul oleme öelnud ühele 1976. aastal sündinud neiule: "Seitsekümmend kuus? Mäletan küll, see oli põuane aasta.

Ainult mulle tundub, et tihti inimene ei tea algul isegi, mis teda huvitab, ja avastab selle alles kõneldes millestki, mis teda eriti ei huvita. Sinna ei ole midagi parata. Sellepärast ma arvan, et inimene jäetagu rahule, kui ta on vähemalt millestki huvitatud ja kõneldes põlema läheb. Mulle meeldib, kui keegi põlema läheb. See on nii kena.

Kui maailma valitses mõistus, kas siis ajalugu üldse olekski?

Need on ainukesed hetked, kui ma olen tundnud tõeist üksindust: seistes ihuüksi silmitsi karistamatu vägivallaga. Maailm tühjeneb, vaikib, sureb välja ning kaob.

Inimene ei tea, kui palju ahnust tema südames peitub, enne kui on kuulnud hõbeda meelitavat kõlinat oma taskutes.

Täpselt samuti on lugu kolmainsuse, selle jumaliku kolmnurgaga: kui lisada veel üks isik, siis pole see enam kolmainsus, vaid ruut, ja usu aluspõhimõte on rikutud!

Kannibalism on patt, kui sööja teab, mida sööb.

Inimene vajab igas vanuses vankumatuid pidepunkte. Kui miski on üks kord aset leidnud, peab see kestma igavesti, muidu hakkab selle puudumine häirima.

Mõned riigid oleksid nagu paremad kui teised, ilma et neist suurt midagi teaksime... Huvitav, miks?

Nägin, et ta ei taha vastata, ja küsisin veel kord – kui suu lukku läheb, siis tähendab, et inimesel on midagi olulist öelda.

Sain aru, et kogen midagi täiesti unustamatut oma elus – see oli üks nendest maagilistest hetkedest, millest saame tavaliselt aru alles siis, kui need möödas on.

Kui saatus väga heldekäeline on, siis leidub alati kusagil mõni auk, kuhu kõik unistused kolinal sisse kukuvad.

Lõpeta andmine, kui sul endagi jaoks napib.

Pigem eelistame olla haavatud tiivaga linnud, kui julgeme hoogu võtta, et lennata.

Kas saab olla elult suuremat karistust kui olla lõpus täiesti üksi?

Sisemine ilu on oluline, aga keegi ei näe seda, kui pakend ei kutsu.

Andestamine pole kerge, kui oled täistabamuse Kalašnikoviga otse südamesse saanud. Üsna lihtne on tõmmata ümber tume ohvrikuub ning märtrinööbid kinnitada.

[...] Alati on lihtsam jälgida nupukalt konstrueeritud valet kui leida ähmast tõde.

Ei ole maailmas midagi nii koledat kui teadmatus, kas üks lammas, keda me ei tunne, on ühe roosi ära söönud või ei ole.

Kõik tahavad sind, kuid mitte keegi ei taha sind endale,' ütles Alexandre, kui nende abielu oli jõudnud kriisi.

Kunagi ei tea, kui ühe maja valmis teed ja sinna sisse asud, mis maja see oli, mis valmis sai. Milleks sa ta tegid.

Ja ta lisas nagu omaenese mõtte jätkuks: "No näete nüüd, põle see elu ühti nii hea ega nii halb kui paistab.

Prantsusmaal öeldakse, et "hea" vaenlane pole mitte "halb", vaid "parim", sest alati, kui kõik on hästi ja sa tahad, et oleks parem, läheb kõik metsa.

Kogu inimkond on nii vastik rämps ja park, et mind solvata võiks, kui näiksin neile tark.

Kui uskuda, siis mitte teatud tundidel pühapäeviti, vaid iga sekund.

Seda on ilmselt veel vähe, kui öelda, et lambad on kõige lollakamad loomad maa peal. Nad jäävad aedadesse kinni. Nad eksivad nelja ruutjalastes aedikutes ära. Nad unustavad, kust süüa leida, ehkki toit on tuhat päeva järjest samal kohal olnud. Ja nad pole väikesed kohevad karvapallid, keda te uinudes loendate. Nad haisevad. Nad möögivad. Nad on kuradi vastikud.

Sündimine ei tee surma olematuks, need on mõlemad kogu aeg olnud üksteise kõrval, algmisest saadik. Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus. Keegi sureb alati, me kõik sureme alati.

Pealegi tabab karistus täitmatu ahnuse eest inimest alati siis - ja just seles seisneb karistuse piinarikas, hävituslik jõud - , kui tal on tunne, et ihaldatud eesmärgini on jäänud vaid samm.

Suured inimesed ütlevad „lähedal" vahel ka selliste paikade kohta, kuhu minnes tunned juba poolel teel, et vanadus on kätte jõudmas ja kui kohe sülle või selga ei võeta, siis on surm suu ees.

Mina küll ei usu, et me eriliselt julged oleksime," mõtiskles Muumitroll. "Me oleme lihtsalt sabatähega ära harjunud. Peaaegu et tuttavaks saanud. Meie olime esimesed, kes temast üldse teada said, ja oleme näinud teda päev-päevalt kasvamas ning suuremaks muutumas. Mõtle, kui üksildasena ta võib end tunda..." "Jah," ütles ka Nuuskmõmmik. "Mõtle, kui hüljatuna võib end tunda, kui kõik sind kardavad.

Noh, siis mõistad iseenda üle kohut," sõnas kuningas. "See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui teiste üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark.

Oli kuis oli: suured inimesed kasutavad seda ära, et lastel pole imikupõlve pisiasju meeles ja mis neil siis muud üle jääb, kui tuleb omaks võtta kõik see, mida sulle kaugest beebiajast kaela määritakse.

Ei vasta tõele, et molutades möödub aeg kõige kiiremini! See on pedagoogiline müüt, et kui inimene midagi erilist ei tee, vaid niisama oleskleb, libiseb aeg märkamatult sõrmede vahelt ning vastav isik küsib endalt asjatult elatud aastate pärast, kuhu need kadusid. Tegelikult on vastupidi, aeg möödub kõige kiiremini ja selle kulgu tajub kõige teravamalt just siis, kui elada intensiivselt, töökalt ja tahteliselt, saata iga päev reeglipäraselt korda nii palju kui võimalik, nõnda et iga ajahetk oleks täidetud. Just siis mööduvad nädalad aina viuh ja viuh ja inimeses hakkab tekkima must masendus. Seevastu molutaja vaatab muretult ringi nagu võilill.

Me kuivan maan eläjät kutsumme kotitähteämme Maaksi. Ja kui- tenkin karttapallon pintaa hallitsee merien sini. Elämä kuhisee maan päällä tuhatvivahteisin muodoin, mutta veden alla on väkeä ja elintilaa vielä enemmän. Sieltähän mekin kerran kapusimme eikä takaisin ole enää menemistä. Me kun karistimme tien oheen kaiken, mikä siellä oli välttämätöntä, mutta täällä pelkäksi taakaksi, kuten uimarakot, suomut ja kidukset. Se oli meidän valintamme.

Reisimine on mõtteviis. Teel olemine on arendav mitmes mõttes. Oma väikeses riigis võib imelihtsalt väikeste mõttetute asjade külge kinni jääda. Ja mitte nähagi, kui avar ja vaimustav on maailm oma mitmepalgelisuses. Võluvalt vaimustav.

Mitte keegi ei tea, kauaks meile päevi on antud ja ega sel mingit tähtsust polegi. Aimame, millega see kõik lõpeb, samuti nagu teame, et teisele poolele paistavad meie aktsioonid tühipalja agooniana. Sööme vaikides mune ja tomatisalatit.

Oma raamatus "Planeete nagu vihma" tsiteerite te seda XIX sajandi inimest, kes muretseb liikluse pärast Pariisis, kuna näeb kõikjal hobuseid. Ta ennustab, et peagi on tänavail meetripaksune sõnnikukiht." "See inimene teeb sedasama, mida meie - ta ekstrapoleerib ning ei oska arvestada juhuse, ettenägematu arengu, progressiga. Te võite ise näha, kui palju eksib ta üheainsa sajandiga. Kujutlege nüüd, kui palju pean mina eksima, kui ma projitseerin end miljoneid aastaid ettepoole!

Usaldus pole mitte üksnes juhtimissuhete, vaid kõigi suhete vundament. Sa ei saa mõjutada inimesi, kes sind ei usalda. Sa ei saa rajada positiivseid suhteid inimestega, kui neil on sinust negatiivne pilt. Usaldus on liim, mis hoiab inimesi koos.

Issi ei mõistnud iial, et ma vajasin emaihu, tema lõhna ja maitset. Issi ei mõistnud iial, et ma armastasin oma ema seestpoolt väljapoole veel enne, kui üldse ta nägu nägin, ja et tema võib küll endale uue naise leida, kuid mina ei leia iial endale teist ema.

Ei uni koduks tal, kus oleks lahe: ta kahlab varemeil, et sääri nõges ja käsi takjas lakub. Meeltest sõge, ta ammu kaotand öö ja päeva vahe. Kui luige tiib mõnd uni katab mahe. Ta otsib unustuste lahket jõge, mis silmist peseks päevapära nõge - ta valge unelm: Rahu lumijahe.

Kui loodus nõuab, et sa hea ja viisakas oleksid teiste vastu , siis ei luba ta sul ka enese vastu julm ja kuri olla. Sestap kirjutab koguni loodus ise meile ette rõõmsat elu, see tähendab naudingut kui kogu meie tegevuse sihti. Ja nemad arvavad, et voorus on looduse ettekirjutuse järgi elatud elu.

...Täna olen ma õnnelik, täna olen ma peaaegu pööraselt õnnelik, sest mul on äkki suur ja püha tundmus, et mind võidakse armastada. Kas Te mõistate, mis see tähendab, kui nõnda tunda? Olete Teie kunagi midagi selletaolist tundnud? On Teil kunagi olnud niipalju usku iseendasse, et võisite seda tunda?

Kui nõusid pesed, palveta. Ole tänulik, et sul on nõusid, mida pesta. See tähendab, et seal oli toitu, mida süüa, et sa toitsid kedagi, et sa hoolitsesid ühe või mitme inimese eest – tegid süüa, katsid laua. Kujutad sa ette, et tuhandetel inimestel pole praegu mitte midagi pesta ega mitte kellelegi lauda katta.

FRANCOIS HOLLANDE, ROEI DAT ONKRUID VAN HET KALIFAAT NU EINDELIJK EENS UIT, STUUR JE TROEPEN, INCLUSIEF JE VREEMDELINGENLEGIOEN NAAR AR-RAQQAH EN DOE WAT VREDESDUIF OBAMA NALAAT TE DOEN, KUIS ER DE AUGIASSTALLEN OP DIE DE AMERIKANEN ER NALIETEN. EN DOE HET NIET MET VLIEGMACHIENTJES MAAR MET GRONDTROEPEN, VERDOMME!

Li Gui called out, "Sir, if you kill me you will kill two persons." "How do you make that out?" asked Li Kui, staying the blow. "At home I support my mother who is ninety years of age, and this is my only means of helping her in her old age," said Li Gui. "I never injure people, but only make them afraid. If you kill me, my old mother will die of starvation." Li Kui who never twinkled his eyes in chopping off people's heads, paused and thought when he heard this. "Here am I trying to succour my old mother, and yet killing a man who supports his old mother. Heaven will not allow me to live if I do this. No! No! I will forgive this man. (J.H. Jackson translation)

Pole midagi turvalisemat ja tuttavamat kui olnud aeg. See, mis on juba läbi. Minevik on valmis, seda ei pea enam torkima. Seal ei saa rohkem midagi valesti minna. Minevikumullid on terviklikud maailmad, kus ka õudus võib olla õudus, kui see piisava põhjalikkusega enda jaoks läbi nämmutada. Sealt puuduvad ootamatused, puudub igasugune risk.

Lahtilaskmine kõlab kahtlemata väga hirmutavalt neile meie seast, kes elavad usus, et maakeral on käepide ja maakera pöörlemiseks peab just nimelt tema seda käepidet lakkamatult keerama, sest kui ta seda ei teeks, kui ta kas või hetkekski lahti laseks, saaks kogu universum kohemaid hukka. ... Istu vaikselt maha ja ära mõnda aega üldse osale. Ja vaata, mis siis juhtub. Tuleb välja, et linnud ei langegi keset lendu surnult maha. Puud ei kuiva ära ega kuku jala pealt ümber, jõgede vesi ei värvu verest punaseks. Elu läheb omasoodu edasi. Isegi Itaalia postiamet toimetab osa kirju adressaadile, ilma et sina käiksid õiendamas - miks sa siis ikkagi arvad, et pead igas maailma pisiasjaski oma targa sõna sekka ütlema? Miks sa ei astu lihtsalt kõrvale?

Mida me üldse oma sõprade kohta teame? Kui sügavalt me nende suurimaid läbielamisi tegelikult mõistame? Võib-olla isegi mõistame, aga ega me ju ei taju. See on hämmastav, kui vähe me elu jooksul teiste inimeste kohta teada saame. Teiste elude kohta. Me näeme ainult seda, mis akendest paistab, ja mõtleme sealt ise edasi. Ja kuna teiste elusid elada ei saa, tuleb need ise välja mõelda.

Pole vaja minevikurännakuid, küllusliku elu visualiseerimist, kui laps paneb käe pihku koos ettepanekuga su juukseid kammida. Viie minuti pärast istud nagu ükssarv, pats otsaees. Vaatad peeglisse, nendid - need juuksepusad tuleb kääridega ära lõigata. Rohkem kui kolm sentimeetrit. Mis siis. Keegi andis endast maksimumi nende hetkede jooksul. Keeleots suunurgast väljas, igas liigutuses absoluutne pühendumus.

Selleks, et määratud kodanikkude arv mitte väheseks ei jääks ega ülearu suureks ei paisuks, on antud käsk , et üheski peres, ei oleks umbkaudu 14-aastasi lapsi ühekorraga vähem, kui 10 ja rohkem kui 16, samal ajal kui nooremate laste suhtes mingit arvu kindlaks määratud, ega ette kirjutatud ei ole. Kes suuremates peredes ülearu on, väiksema juurdekasvuga peredesse paigutatakse. Kui aga juhtuma peaks, et kogu linnas see arv üle lubatud määra tõuseb, siis täidavad needsinased teiste linnade puudujääki. Kui juhtub, et terve saare rahvaarv lubatud määrast üle läheb, valitakse igast linnast teatud kodanikud ja rajatakse nende eneste seaduste järgi linn kõige lähemal maal. Nad võtavad ka selle maa rahva eneste sekka... kui aga selle maa asukad utooplastega koos ja nende seaduste all elada ei taha, siis aetakse nad välja.

Enamikul mu vanemate sõpradest ja nende lastest on mõni diplom. See ei tähenda, et nad saaksid töötada alal, mis meeldib – otse vastupidi, nad astuvad ülikooli ja tulevad sealt ära, sest kunagi, ajal, mil ülikoolid paistsid veel vajalikud, olla keegi väitnud, et kui inimene tahab elus edasi jõuda, peab tal olema diplom. Ja nii polegi maailmas enam suurepäraseid aednikke, pagareid, antikvaare, kiviraidureid, kirjanikke.

Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: "Ei midagi!" Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib.

See ühiskond vajab Wolfgang Priklopili suguseid kurjategijaid, et anda nägu sellele kurjale, mis temas elab, ja see endast ise eraldada. Ta vaja pilte keldrikongidest, selleks et ei peaks nägema paljusid kortereid ja aedu, kus vägivald näitab oma kodanlikku palet. Ta kasutab minusuguseid kõmuliste juhtumite ohvreid selleks, et vabastada end vastututusest igapäevaseste kuritegude paljude nimetute ohvrite ees, keda ei aidata - isegi siis, kui nad abi paluvad.

Mõtlen, et kas mul on õigus etteheitvalt pead vangutada ja öelda „Nii ei sööda!“ näiteks väikesele india tüdrukule, kes endale isukalt peoga riisi suhu topib? Me tuleme erinevatest kultuuriruumidest ning oleks isekas arvata, et pool maailma käitub valesti, kui neil on minu jaoks harjumatud ja vastuvõetamatud lauakombed. Pean leppima ka mõne kohaliku õpetaja kõvahäälse supilurinaga ühise söömaaja käigus, sest see on muusika kokatädi kõrvadele: mida kõvem lurin, seda maitsvam supp! Inimesed ei käitu mitte valesti, vaid teistmoodi.

Inimesed, kes ei saa teadusest ega kunstist aru, usuvad, et need on kaks kole erinevat asja, millest nad midagi aru ei saa. Nad arvavad, et osutavad teadusele teene, kui lubavad sel olla ilma fantaasiata, ja edendavad kunsti, kui takistavad kõiki sellelt tarkust nõuda. Inimesel võib teatud alal eriline anne olla, kuid ta ei ole selles sugugi andekam, mida andetum on ta on kõikidel muudel aladel. Teadmine kuulub nõndasamuti nagu kunstki inimlikkuse juurde, kui see ka meie pehkinud ühiselus pidi kaua ja sageli läbi ajama nii ühe kui teiseta

Ema tundis seda naist. See oli surnuaiavaht. Enne kui me teretadagi jõudsime, hüüdis surnuaiavaht meile reipalt ja kõva häälega, nagu kurtidele: "Ärge tulge ligi! Ärge andke kätt! Ma olen mulla ja poriga koos! Ma tulen otse hauast!" Ta läks meie ees kabeli poole, koukis põuest suure, Berliini võtmete väärilise võtme ja keeras kabeliukse raginal lukust lahti, kusjuures ta enegiliselt emale seletas: "Olge mureta, prouoa, haud on valmis, kuuseokstest vooder on ka sees. Teie papi haud on nii ilus ja mõõdu järgi tehtud, niikui voodriga palitu! Heitsin korra pikali sisse kah! Ruumi on küll!" Isa oleks kindlasti sellest naisest vaimustusse sattunud, oleks tulnud hõlmade lehvides koju ja kuulutanud: "Küll on nüüd surnuaias tragi tüdruk! Nüüd sure või lusti pärast ära!

Sõnade teed on mõnikord imelikud, nende teed on kõige imelikumad teed, mida inimvaim käinud. Sõnades on ikka palju seda, mida rääkija sugugi ei mõtle, sõna toob sagedasti vastuse, mida mõtleja kõige vähem aimanud. Nõnda ka täna, kui keegi joomisel hakkas rääkima mingisugusest inimlikust tõest. „Kõik tõed on inimlikud,“ vastati kõikteadvalt. „Mis tähendab inimlik?“ „Inimlik tähendab humaanlik.“ „Aga humaanlik?“ „Et on olemas inimlikud asjad, aga mitte inimest.“ „On olemas inimlik tõde, inimlik õigus, inimlik vagadus, inimlik kurjus ja muud niisugused asjad, aga inimest ennast ei ole.“ „Aga kes siis on?“ „On hiinlased, jaapanlased, neegrid, venelased, türklased, sakslased, inglased, on isegi lätlased ja eestlased; on ametnikud, professorid, üliõpilased, kodanikud, ajakirjanikud, kirjanikud ja poepoisid, aga inimest ei ole.

Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest. Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.

Massiline mõisate põletamine ja verine järelmäng, mis sellele järgnes, on mulle eluksajaks jäänud hoiatavaks meeletuletuseks, kui suur ja raske vastutus lasub poliitikategelastel erakordsete sündmuste saatuslikel hetkil ja kui piinliku hoolega nad peavad kaaluma hüüdsõnu, mida nad selliseil puhkudel õhku paiskavad. Seda, mis on vältimatult nõutav rahva elulistes huvides, tuleb teha ning loomulikult ka julgesti ning kindlasti propageerida, kui suuri ohvreid see ka peaks nõudmagi, isegi siis, kui – nagu enamasti on lugu – kindel ei saa olla, et eesmärk saavutatakse. Nii oli lugu näiteks eesti rahva poliitilise juhtkonna otsusega, mille rahva rõhuv enamus heaks kiitis – astuda relvadega vastu Vene punaarmeele, kui see novembri lõpul 1918 alustas invasiooni Eestisse. Milline otstarve võis aga olla anarhilises mõisate põletamisel, mis kasu võis sellest loota võitluses vabaduse eest, võitluses iganenud vana korra vastu? Sellele küsimusele, millele ma tungivalt nõudsin vastust ja seletust H.Pöögelmannilt, ei osanud ta mingit veenvat vastust anda, sest õige vastus sai olla eitav.

Ma kartsin, et võin langeda provintsuluse lõksu. Tavaliselt seostub mõiste "provintslus" ruumiga. Provintslik on inimene, kelle mõtlemine on piiratud teatava marginaalse ruumiga, millele ta omistab liialdatud, universaalse tähtsuse. T. S. Eliot aga hoiatab teise, mitte ruumilise, vaid ajalise provintsluse eest. "Meie ajastul" kirjutab ta, "mil inimesed näivad rohkem kui kunagi pidavat teadmist taruseks ja informatsiooni teadmiseks, ning püüavad eluprobleeme lahendada insenerlikult, on takimas uus provintslus, mis võibolla vääriks küll uut nime. See ei ole ruumiline, vaid ajalooline provintslus: vaade, et ajalugu pole muud kui oma otstarbe ära teeninud ja siis kõrvale heidetud inimleiutiste kroonika, vaade, et maailm on ainult elavate päralt ja et surnutel ei ole siin vähimatki osa. Tolle provintsluse oht on, et me kõik, kõik maakera rahvad, võime olla ühtekokku provintslikud; ja ned, kes ei taha provintslikud olla, võivad hakaa ainult eremiitides." Seega on olemas ruumilised provintslased ja ajalised provintslased. Ruumilistele provintslastele näib iga gloobus, iga maailmakaart, kui sügavale ad on provintslusse on eksinud, kui pimestatud sellest; samuti näitab iga ajalugu, sealhulgas iga lehekülg Herodotusest ajalistele provintslastele, et alati on eksisteerinud olevik, et ajalugu on vaid oleviku katkematu kulg ja kõige kaugemgi möödani oli toona elatud iimestele nende kõige südamelähedasem tänapäev.