Kui Quotes

We've searched our database for all the quotes and captions related to Kui. Here they are! All 100 of them:

Hävitada on ebaõiglaselt lihtsam kui luua. Aga me kõik käitume, justkui me seda ei teaks.
Sass Henno (Mina olin siin. Esimene arest)
Üksindus – elu igavene refrään. See ei olnud ei pahem ega parem kui mõnigi muu asi. Sellest räägiti liiga palju. Inimene on alati – ja mitte iial – üksi.
Erich Maria Remarque (Arch of Triumph: A Novel of a Man Without a Country)
Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte täita lubadusi, mida pole kunagi antud?
Karl Ristikivi (Hingede öö)
Kes suudab elada, ilma et unustaks? Aga kes suudab küllalt unustada? Mälestuste šlakk, mis südant rebestab. Alles siis, kui sul enam midagi ei ole, mille nimel elada, oled vaba.
Erich Maria Remarque (Arch of Triumph: A Novel of a Man Without a Country)
õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem, kui õpetada. Õpetada võib ka siis, kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama, muidu pole võimalik...
A.H. Tammsaare (Tõde ja õigus II)
On sul mõnikord kõigest villand? On sul mõnikord hirm, et kõik läheb kuradile, kui sa ise ei hakka vastu rabelema?
J.D. Salinger (The Catcher in the Rye)
Keegi ei tohiks kohut mõista enne, kui ta on endale kõigutamatu aususega vastanud, kas ta ise oleks säärases olukorras kindlalt toiminud teisiti.
Viktor E. Frankl
Kui oled surnud, oled kole tähtis – kui elad, ei hooli sust keegi.
Erich Maria Remarque (Arch of Triumph: A Novel of a Man Without a Country)
Keegi ei ole nii pime kui see, kes ei taha näha.
Mary Higgins Clark (I Heard That Song Before)
Olen natuke lennanud igal pool maailmas. Ja maateadusest, tõsi küll, on mulle palju kasu olnud. Oskasin kohe esimesest pilgust vahet teha Hiina ja Arizona vahel. See on väga vajalik, kui oled öösel ära eksinud.
Antoine de Saint-Exupéry (The Little Prince)
Embarrassment is improvement's biggest enemy.
Ryoko Kui (ダンジョン飯 5 [Dungeon Meshi 5] (Delicious in Dungeon, #5))
Jooksmine hakkas meeldima, kui sain aru, et vihkan seda.
Mirjam Männik (Suhtesahver)
Üks kord aastas võiks olla igal naisel hetk, kui lilled sülle ei mahu.
Mirjam Männik (Suhtesahver)
Ma rüüpan rõõmu,ent miski minus, see tahab kannatada nõnda, see kavalam kui mina ise: filtreerib õnnest vaid piina mõnda.
Marie Under (Luule)
Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.
Viivi Luik
Kui sa tahad leida midagi uut, siis käi vanu radu.
Urmas Ott (Mister Fred)
Kui kergeks küll muutub süda, kui tead, et kõik on läbi, kui tead, et oled võidetud.
Ernest Hemingway
Sa tahaksid kohut mõista? Hoidu seda tegemast, kui oled kuulnud vaid ühte poolt. Hoia end eemal poolikutest tõdedest - sinu kätte võib sattuda vale pool.
Veiko Belials (Existerion)
See, mida sa kätte ei saa, paistab alati paremini kui see, mis käes on. Selles seisnebki inimese elu romantika ning idiotism.
Erich Maria Remarque (The Black Obelisk)
Kas pole kõik väljamõeldud kirjandus lõppude lõpuks unenägu, mida nii autor kui ka lugeja näevad, kuigi nad seejuures ei maga.
Karl Ristikivi (Hingede öö)
Tead, kui ma vaatan seda oma suurt kinniseotud jalga, siis ma ei saa lahti tundest, et mul on podagra, ja see tekitab hirmsat �šampuseisu.
Evelyn Waugh (Brideshead Revisited)
Kui kohtate basseiniserval naist, kes keeldub juukseid märjaks tegemast, et neid mitte sassi ajada, põgenege. Kui sellist, kes mulinal sukeldub, sukelduge järele.
Frédéric Beigbeder (L'amour dure trois ans (Marc Marronnier, #3))
[...] Rumalus on põlata austajad ära siis, kui neid on palju ja nad on noored, ning hakata neile järele jooksma kolmekümne aasta pärast, kui neid on vähe ja nad on kiilaspäised.
André Maurois (Pour Piano Seul)
Kas saab olla elult suuremat karistust kui olla lõpus täiesti üksi?
Mirjam Männik (Suhtesahver)
Lõpeta andmine, kui sul endagi jaoks napib.
Mirjam Männik (Suhtesahver)
Sisemine ilu on oluline, aga keegi ei näe seda, kui pakend ei kutsu.
Mirjam Männik (Suhtesahver)
Andestamine pole kerge, kui oled täistabamuse Kalašnikoviga otse südamesse saanud. Üsna lihtne on tõmmata ümber tume ohvrikuub ning märtrinööbid kinnitada.
Mirjam Männik (Suhtesahver)
Auvergne'is jõudis ta Plomb du Cantali lähedale. Ta nägi seda läänes suure ja hõbehallina kuuvalgel, ja ta haistis jahedat tuult, mis sealtpoolt tuli. Aga tal ei olnud tahtmist sinna minna. Ta ei igatsenud enam koopaelu järele. See kogemus oli juba omandatud ja selline elu osutunud võimatuks. Samuti nagu teinegi kogemus, elu inimeste hulgas. Ta lämbus nii siin kui seal. Ta ei tahtnud enam üldse elada. Ta tahtis Pariisi minna ja surra. Seda ta tahtis
Patrick Süskind (Perfume: The Story of a Murderer)
Tajufiltrid tuhmistuvad, mälestused asenduvad väljamõelduga ja pimepunktid täituvad soovikohaste sõnadega. Siinne elu võiks olla nagu arsti poolt ettekirjutatud medikament: muusika, õhk, rikkalik toit, rahu. Kui ma unustan õige koguse manustada, tuleb minevik mulle järele.
Jana Maasik (Seotus)
Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule; ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse, õue tuulduma, siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn; seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja.
Emil Tode (Piiririik)
Kui keegi omaenda otsusel ja ilma loata oma elupaiga piiridest välja läheb ja ilma valitseja kirjata tabatakse, siis tuuakse ta kui pageja suure häbi ja teotusega tagasi ja nuheldakse karmilt.
Thomas More (Utopia)
• Iga asi on rituaal. Hoolikalt välja töötatud rituaal, mida igaüks püüab võimalikult täpselt sooritada, sest ta kardab, et kui mõni osa välja jääb, läheb kõik valesti. Selle rituaali nimi on rutiin.
Paulo Coelho (The Valkyries)
Inimene, kes on valinud elukutseks loometee, kaubitseb imedega. Loomulikult vaadatakse ta peale viltu nagu nõiasaatest välja kukkunud šarlatanile. Aga need, kes on loomingu imest osa saanud, ei taha enam kunagi tagasi seda aega, kui nad seda etendust näinud, seda laulu kuulnud või seda raamatut lugenud.
Jim Ashilevi (Armastuskirju teatrile)
Keegi võrdles mäletamist lutsukivi viskamisega. Läheb aastaid, kui kivi on õhus, ja me peaaegu unustame, aga siis tuleb ta jälle me ellu, riivab korraks, lööb veed virvendama, ja kaob... et jälle kunagi tagasi tulla.
Epp Petrone (Kas süda on ümmargune? Telesarja "Robinson" tagatoast, 2. osa)
Justkui nõudepesemine või rinnahoidja kandmine või see, et keegi mulle uksi avab ja sulgeb – justukui alandaks see mind kui naist. Tegelikult ma kaifin, kui mees mulle ukse lahti teeb, etiketi järgi tähendab see:“Tal on vaja, et ma teda aitan, sest ta on nõrk.“ Kuid minu jaoks:“Mind koheldakse kui jumalannat, ma olen kuninganna.
Paulo Coelho (The Witch of Portobello)
Meie lähme ema ja Nelega vaatama etendust nimega "Evolución". Olavi soovitusel istume parimatel kohtadel: kaheksanda rea keskel. Kohad number 2, 4 ja 6. Ei, need on ikka kõrvuti. Sest kohti nummerdatakse siin tõesti nõnda, et keskelt vasakule jooksevad paaritud numbrid ja paremale paaris numbrid. Miks minna otse, kui saab ringiga, eks ole.
Mart Normet (Minu Tenerife. Noor pensionär (Minu..., # 74))
Kõik, mis on täiuslik ja vastuoludeta, peab kaduma. Täiuslikuks saamise hetk on tema lõpp-punkt, edasi pole tal enam kohta. Muidugi ei tähenda see, et ta kohe otsa saaks - aga ta sureb paratamatult, elu lahkub temast, ükskõik, kui kaua ta füüsiliselt siin meie keskel ringi ka ei liiguks. Ja see ei ole see täiuslikkus, mida teil enda ümber vaja on, uskuge mind.
Rein Raud (Hotell Amalfi)
Pole midagi kummalisemat, kui saata hukatusse suur hulk inimesi selleks, et maapõuest välja tuua kulda ja hõbedat - iseenesest täiesti tarbetuid metalle, mis kujutavad endast rikkust vaid sellepärast, et nad on valitud seda tähistama... (CXVIII kiri).
Montesquieu
Ma ei tea, kas see on minu iseärasus, kuid surnuvalvet pidades olen ma harva kurb, kui just mõni märatsev või ahastuses olev leinaja minuga seda kohustust ei jaga. Ma näen rahu, mida ei saa häirida ei teavas ega põrgu, ning see on mulle lõpmatu ning pilvitu tulevase elu kinnituseks, igaviku kinnituseks, kuhu lahkunud on läinud, kus elu on piiritu oma kestvuselt, armastus oma tugevuselt ning rõõm oma täiuselt.
Emily Brontë (Vihurimäe)
Seda süüd ei andesta aga inimliik, kes ei vihka kunagi niivõrd seda, kes kurja teeb, ega ka tegu ennast, kuivõrd seda, kes selle välja ütleb. Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad.
Giacomo Leopardi (Thoughts (Hesperus Classics))
Ühel päeval, kui vast viieseks saanud Émile'i koolist ära toon, ütleb ta: "Tead, Eia, sa oled habras. Jah, sa oled habras. Aga sellest pole midagi, sest kogu maailm on habras. Mina olen ja... õpetaja on ja... isegi minu isa on habras, päriselt. Jah, kõik ongi haprad." Lapsesuu ei valeta.
Eia Uus (Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein (Minu..., #55))
Ma olen üks eksemplar liblikate seas. Talle ei meeldi ainult see, kui ma hakkan tiibu siputades reast välja kippuma. Mulle on määratud olla surnud, nööp-nõelaga kinnitatud, alati kaunis. Ta teab küll, et elusolek on osa mu ilust, kuid talle on minust vaja seda elutut osa. Ta tahab mind elavana ja samas elutuna.
John Fowles (The Collector)
Mille järgi me aru saame, et oleme vanad? [...] Selle järgi, et hakkame endast nooremate üle vinguma. Nende innukus käib meile närvidele, nende illusioonid väsitavad meid. Oleme vanad, kui just eelmisel õhtul oleme öelnud ühele 1976. aastal sündinud neiule: "Seitsekümmend kuus? Mäletan küll, see oli põuane aasta.
Frédéric Beigbeder (L'amour dure trois ans (Marc Marronnier, #3))
Ainult mulle tundub, et tihti inimene ei tea algul isegi, mis teda huvitab, ja avastab selle alles kõneldes millestki, mis teda eriti ei huvita. Sinna ei ole midagi parata. Sellepärast ma arvan, et inimene jäetagu rahule, kui ta on vähemalt millestki huvitatud ja kõneldes põlema läheb. Mulle meeldib, kui keegi põlema läheb. See on nii kena.
J.D. Salinger (The Catcher in the Rye)
Kui maailma valitses mõistus, kas siis ajalugu üldse olekski?
Ryszard Kapuściński (Travels with Herodotus)
Nägin, et ta ei taha vastata, ja küsisin veel kord – kui suu lukku läheb, siis tähendab, et inimesel on midagi olulist öelda.
Paulo Coelho (The Witch of Portobello)
Sain aru, et kogen midagi täiesti unustamatut oma elus – see oli üks nendest maagilistest hetkedest, millest saame tavaliselt aru alles siis, kui need möödas on.
Paulo Coelho (The Witch of Portobello)
Kui saatus väga heldekäeline on, siis leidub alati kusagil mõni auk, kuhu kõik unistused kolinal sisse kukuvad.
Paulo Coelho (The Witch of Portobello)
Mõned riigid oleksid nagu paremad kui teised, ilma et neist suurt midagi teaksime... Huvitav, miks?
Katri Kuus (Minu Kasahstan. Asumisele omal soovil (Minu..., # 40))
Need on ainukesed hetked, kui ma olen tundnud tõeist üksindust: seistes ihuüksi silmitsi karistamatu vägivallaga. Maailm tühjeneb, vaikib, sureb välja ning kaob.
Ryszard Kapuściński (Travels with Herodotus)
Inimene ei tea, kui palju ahnust tema südames peitub, enne kui on kuulnud hõbeda meelitavat kõlinat oma taskutes.
Carlos Ruiz Zafón (The Angel's Game (The Cemetery of Forgotten Books, #2))
Täpselt samuti on lugu kolmainsuse, selle jumaliku kolmnurgaga: kui lisada veel üks isik, siis pole see enam kolmainsus, vaid ruut, ja usu aluspõhimõte on rikutud!
Henri Murger (The Bohemians of the Latin Quarter: Scenes de la Vie de Boheme)
Kui uskuda, siis mitte teatud tundidel pühapäeviti, vaid iga sekund.
Andrei Ivanov (Hanumani teekond Lollandile)
Ajalugu tunneb ainult kahte küsimust, mis inimesi võitlusse tõukab: Kui siiras on sinu armastus? Ja: Kelle käes on ohjad?. Kõige muuga saab kuidagimoodi hakkama.
Elizabeth Gilbert (Eat, Pray, Love)
Kui aga välja sööma minna, tuleb arvestada, et seal, kus kanaarlased teenindavad, on tempo üldjuhul hirmus aeglane ja vahepeal võib paar korda näljast ära minestada.
Mart Normet (Minu Tenerife. Noor pensionär (Minu..., # 74))
Kui lähestikku on eilne ja tänane, surm ja elu.
Erich Maria Remarque (The Road Back)
Aga kui sul oli vaja MIDAGI VÄLJA MÕELDA, siis oli igavus ummikusse jooksnud romaani jaoks sama, mis kemoteraapia vähihaigele.
Stephen King (Misery)
Talle polnud kunagi vaja, et talle OLEKS IDEE TULNUD, kui ta raamatut alustas, kuid ta mõistis instinktiivselt, et selline alustamine oli võimalik.
Stephen King (Misery)
Tema nii-kuradima-elav kujutlusvõime ei hirmutanud teda just sageli, aga kui see juhtus, võis teda ainult jumal aidata.
Stephen King (Misery)
«Te peate natuke minu elufilosoofiast õppust võtma. Meenutage minevikku ainult sedavõrd, kui see rõõmu pakub.»
Jane Austen (Pride and Prejudice)
Kui ma oleksin kass, tahaksin ma olla Barbi Pilvre kass Vormsil.
Barbi Pilvre (Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks (Minu..., #132))
Kriitik on see, kes võib kaunitest asjadest saadud muljet teisel viisil või teises materjalis tõlgendada. Kriitika oma kõrgeimas kui ka madalaimas vormis on teatav autobiograafia.
Oscar Wilde (The Picture of Dorian Gray)
Seda on ilmselt veel vähe, kui öelda, et lambad on kõige lollakamad loomad maa peal. Nad jäävad aedadesse kinni. Nad eksivad nelja ruutjalastes aedikutes ära. Nad unustavad, kust süüa leida, ehkki toit on tuhat päeva järjest samal kohal olnud. Ja nad pole väikesed kohevad karvapallid, keda te uinudes loendate. Nad haisevad. Nad möögivad. Nad on kuradi vastikud.
Jodi Picoult (My Sister’s Keeper)
Või on see üks inimlik sisemine rahutus, üks vibratsioon, mis mitte kunagi ei lase täiuslikult õnnelik olla kauem kui vaid see üks hetk? Ja sellepärast me oma abielutõotuseid murramegi?
Epp Petrone (Kas süda on ümmargune? Telesarja "Robinson" tagatoast, 2. osa)
Oh, oleks mul vaid närvi aeglaselt süüa. Kui muidu olen elurütmi Tallinnaga võrreldes aeglasemaks keeranud, siis sööki nähes ma endiselt loomastun ning ahmin selle valguskiirusel sisse.
Mart Normet (Minu Tenerife. Noor pensionär (Minu..., # 74))
Sündimine ei tee surma olematuks, need on mõlemad kogu aeg olnud üksteise kõrval, algmisest saadik. Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus. Keegi sureb alati, me kõik sureme alati.
Karl Ristikivi (Hingede öö)
Korraga valdab mind aja nimetu raskemeelsus - see voolab ja voolab ning muutub, ja kui sa naased, ei leia sa enam midagi taas. Hüvasti jätta on raske - kuid naasta on vahel veelgi raskem.
Erich Maria Remarque (The Road Back)
Pealegi tabab karistus täitmatu ahnuse eest inimest alati siis - ja just seles seisneb karistuse piinarikas, hävituslik jõud - , kui tal on tunne, et ihaldatud eesmärgini on jäänud vaid samm.
Ryszard Kapuściński (Travels with Herodotus)
HÄÄL: Kas siia on inimesi ka jäänud? STAMMGAST: Peamiselt inimesi ongi. Tulge lähemale, siis on seltsim. HÄÄL: Ma kardan. STAMMGAST: Karta võib samahästi siin kui seal, tulge siia, kardame koos.
Madis Kõiv (Lõputu kohvijoomine. I variant)
Ei vasta tõele, et molutades möödub aeg kõige kiiremini! See on pedagoogiline müüt, et kui inimene midagi erilist ei tee, vaid niisama oleskleb, libiseb aeg märkamatult sõrmede vahelt ning vastav isik küsib endalt asjatult elatud aastate pärast, kuhu need kadusid. Tegelikult on vastupidi, aeg möödub kõige kiiremini ja selle kulgu tajub kõige teravamalt just siis, kui elada intensiivselt, töökalt ja tahteliselt, saata iga päev reeglipäraselt korda nii palju kui võimalik, nõnda et iga ajahetk oleks täidetud. Just siis mööduvad nädalad aina viuh ja viuh ja inimeses hakkab tekkima must masendus. Seevastu molutaja vaatab muretult ringi nagu võilill.
Mihkel Mutt (Mõtted (Loomingu Raamatukogu, #6-7/2017))
Me kuivan maan eläjät kutsumme kotitähteämme Maaksi. Ja kui- tenkin karttapallon pintaa hallitsee merien sini. Elämä kuhisee maan päällä tuhatvivahteisin muodoin, mutta veden alla on väkeä ja elintilaa vielä enemmän. Sieltähän mekin kerran kapusimme eikä takaisin ole enää menemistä. Me kun karistimme tien oheen kaiken, mikä siellä oli välttämätöntä, mutta täällä pelkäksi taakaksi, kuten uimarakot, suomut ja kidukset. Se oli meidän valintamme.
Leena Krohn (Näkki: kertomus vesirajasta)
Kool on selles mõttes hea leiutis, et pikendab meie noorusaega. Teate seda ütlust, et kui on lõbus, siis aeg lendab? Kool välistab juba oma loomusega üldjuhul igasuguse lõbu, seega hakkab aeg venima ja noorus tundub pikem. Aitäh, kool.
Margus Karu
Mitte keegi ei tea, kauaks meile päevi on antud ja ega sel mingit tähtsust polegi. Aimame, millega see kõik lõpeb, samuti nagu teame, et teisele poolele paistavad meie aktsioonid tühipalja agooniana. Sööme vaikides mune ja tomatisalatit.
Raul Oreškin (Kui ma vananen ...)
Oma raamatus "Planeete nagu vihma" tsiteerite te seda XIX sajandi inimest, kes muretseb liikluse pärast Pariisis, kuna näeb kõikjal hobuseid. Ta ennustab, et peagi on tänavail meetripaksune sõnnikukiht." "See inimene teeb sedasama, mida meie - ta ekstrapoleerib ning ei oska arvestada juhuse, ettenägematu arengu, progressiga. Te võite ise näha, kui palju eksib ta üheainsa sajandiga. Kujutlege nüüd, kui palju pean mina eksima, kui ma projitseerin end miljoneid aastaid ettepoole!
Alfred Vidal-Madjar
See harv seisund, täiuslik õnn, kui üks ring on täis saanud ja sa tunned täielikku rahuldatust, sa tead, et mitte kusagile pole kiiret, sa oled praegu täpselt õiges kohas ja ajas täpselt õigete inimestega ja sa tahaksid, et see hetk ei saaks iialgi läbi.
Epp Petrone (Kas süda on ümmargune? Telesarja "Robinson" tagatoast, 2. osa)
See teine protsess — PÜÜA MIDAGI VÄLJA MÕELDA — polnud kaugeltki nii ülev ja ülendav, aga see oli igatpidi sama müstiline... ja sama vajalik. Sest kui sa romaani kirjutad, satud peaaegu alati mõnes kohas ummikusse ja polnud mingit mõtet jätkata enne, kui sulle TULI ÜKS IDEE.
Stephen King (Misery)
Tantsitar on riides. Mantli ja kübaraga näeb ta täiesti võõras välja. Enne oli ta nõtke tiiger, nüüd jälle nagu kõik teisedki. On peaaegu uskumatu, et tal oli muutumiseks vaja vaid paar riidetükki selga tõmmata. Imelik, kuidas riided muudavad. Kui palju siis veel vormiriided.
Erich Maria Remarque (The Road Back)
Eestlaste reisibüroo Kompass on loomulikult esimene koht, mis kaasmaalastelt riielda saab, kui nende külaskäigu nädalal pole ilm piisavalt päikeseline. Inimesed kõnnivad täiesti enesestmõistetavalt sisse ja nõuavad vastust, millal see jama lõpeb ja millal täpselt päike välja tuleb!
Mart Normet (Minu Tenerife. Noor pensionär (Minu..., # 74))
Ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel ei oleks mingit mõtet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. Mõtlen nad ise välja, et mul oleks natuke seltsi üksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi.
Karl Ristikivi
Noored ei tahagi, et neid mõistetataks; nad tahavad jääda sellisteks nagu nad on. Täiskasvanu, kes neile liiga pealetükkivalt läheneb, muutub nende silmis niisama naeruväärseks kui lapsekleiti kandes. Me võime tunda koos noortega, kuid noored ei tunne koos meiega. See on nende pääsemine.
Erich Maria Remarque (The Road Back)
Lahtilaskmine kõlab kahtlemata väga hirmutavalt neile meie seast, kes elavad usus, et maakeral on käepide ja maakera pöörlemiseks peab just nimelt tema seda käepidet lakkamatult keerama, sest kui ta seda ei teeks, kui ta kas või hetkekski lahti laseks, saaks kogu universum kohemaid hukka.
Elizabeth Gilbert (Eat, Pray, Love)
Kui ma ainult näen ta musti silmi, on mul juba hea. Aga mis mulle tuska teeb, on see, et Albert ei näi nii õnnelik olevat, kui ta... lootis... kui mina... uskusin end olevat... kui... Ma ei kasuta just meelsasti punktiiri, aga siinkohal ei suuda ma teisiti väljenduda, ja minu arust on see küllaltki selge.
Johann Wolfgang von Goethe
Kui nõusid pesed, palveta. Ole tänulik, et sul on nõusid, mida pesta. See tähendab, et seal oli toitu, mida süüa, et sa toitsid kedagi, et sa hoolitsesid ühe või mitme inimese eest – tegid süüa, katsid laua. Kujutad sa ette, et tuhandetel inimestel pole praegu mitte midagi pesta ega mitte kellelegi lauda katta.
Paulo Coelho (The Witch of Portobello)
Pole midagi turvalisemat ja tuttavamat kui olnud aeg. See, mis on juba läbi. Minevik on valmis, seda ei pea enam torkima. Seal ei saa rohkem midagi valesti minna. Minevikumullid on terviklikud maailmad, kus ka õudus võib olla õudus, kui see piisava põhjalikkusega enda jaoks läbi nämmutada. Sealt puuduvad ootamatused, puudub igasugune risk.
Jim Ashilevi (Kehade mets)
Mu meel oli mõru; mõtlesin, et harva soostub loodus hüvitama kahju; ja sama kehtib ka inimühiskonnas, mis looduse üldskeemidest eemaldumisel on arglik ja aeglane; milline mõttelooline saavutus oleks aga jõuda nii kaugele, et loodust ei võetaks kui järgimisväärset eeskuju, vaid kui vormitut rahnu, mida tahuda, või kui vaenlast, kellele vastu hakata.
Primo Levi
Nad tahtsid Miseryt, Miseryt, Miseryt. Iga kord, kui ta aastaks või paariks aja maha võttis, et kirjutada mõni teistsugune romaan — ta pidas neid oma «tõsiseks» tööks ja neid kirjutas ta alati kõigepealt kindlusega, siis lootusega ja lõpuks mingi sünge ahastusega —, sai ta nendelt naistelt hunnikute viisi protestikirju, paljud neist allkirjaga «Teie suurim fänn».
Stephen King (Misery)
Raamat oli tal peale jalalaba kaotust päris hästi edenenud — seda perioodi kutsus Annie peenutsevalt tema «toibumisperioodiks». Ei — päris hästi — oli liigne tagasihoidlikkus, kui sellist asja üldse olemas oli. See oli tal hämmastavalt hästi edenenud mehe kohta, kes kunagi arvas, et kirjutada pole võimalik, kui sigaretid on otsas või kui selg valutab või kui pea valutab.
Stephen King (Misery)
«See on tõepoolest kõige parem Misery lugu, mis sa kunagi kirjutanud oled, ja ma tahan nii väga teada, millega see lõpeb.» «Mina tahan seda ka teada, Annie» ütles Paul. Naine vaatas talle ehmunult otsa. «Aga... sina ju tead?» «Kui ma raamatu kirjutamist alustan, siis ma arvan alati, et tean, millega see lugu kord lõpeb, aga tegelikult pole see kunagi täpselt nii läinud.»
Stephen King (Misery)
Lahtilaskmine kõlab kahtlemata väga hirmutavalt neile meie seast, kes elavad usus, et maakeral on käepide ja maakera pöörlemiseks peab just nimelt tema seda käepidet lakkamatult keerama, sest kui ta seda ei teeks, kui ta kas või hetkekski lahti laseks, saaks kogu universum kohemaid hukka. ... Istu vaikselt maha ja ära mõnda aega üldse osale. Ja vaata, mis siis juhtub. Tuleb välja, et linnud ei langegi keset lendu surnult maha. Puud ei kuiva ära ega kuku jala pealt ümber, jõgede vesi ei värvu verest punaseks. Elu läheb omasoodu edasi. Isegi Itaalia postiamet toimetab osa kirju adressaadile, ilma et sina käiksid õiendamas - miks sa siis ikkagi arvad, et pead igas maailma pisiasjaski oma targa sõna sekka ütlema? Miks sa ei astu lihtsalt kõrvale?
Elizabeth Gilbert (Eat, Pray, Love)
Mida me üldse oma sõprade kohta teame? Kui sügavalt me nende suurimaid läbielamisi tegelikult mõistame? Võib-olla isegi mõistame, aga ega me ju ei taju. See on hämmastav, kui vähe me elu jooksul teiste inimeste kohta teada saame. Teiste elude kohta. Me näeme ainult seda, mis akendest paistab, ja mõtleme sealt ise edasi. Ja kuna teiste elusid elada ei saa, tuleb need ise välja mõelda.
Jim Ashilevi (Kehade mets)
Kümnesekundilist ajalimiiti muidugi ei olnud, tal polnud raamatu peale lepingut, ta oli selle hea õnne peale kirjutanud ja seega polnud vaja esitamistähtajale mõelda. Ja ikkagi on alati olemas tähtaeg, aeg, mille möödudes tuli ringist lahkuda, ja enamus kirjanikke teadis seda. Kui raamat liiga kauaks ummikusse jäi, hakkas see alla käima, lagunema; kõik väikesed trikid ja illusioonid hakkasid välja paistma.
Stephen King (Misery)
Pole vaja minevikurännakuid, küllusliku elu visualiseerimist, kui laps paneb käe pihku koos ettepanekuga su juukseid kammida. Viie minuti pärast istud nagu ükssarv, pats otsaees. Vaatad peeglisse, nendid - need juuksepusad tuleb kääridega ära lõigata. Rohkem kui kolm sentimeetrit. Mis siis. Keegi andis endast maksimumi nende hetkede jooksul. Keeleots suunurgast väljas, igas liigutuses absoluutne pühendumus.
Mirjam Männik (Suhtesahver)
Selleks, et määratud kodanikkude arv mitte väheseks ei jääks ega ülearu suureks ei paisuks, on antud käsk , et üheski peres, ei oleks umbkaudu 14-aastasi lapsi ühekorraga vähem, kui 10 ja rohkem kui 16, samal ajal kui nooremate laste suhtes mingit arvu kindlaks määratud, ega ette kirjutatud ei ole. Kes suuremates peredes ülearu on, väiksema juurdekasvuga peredesse paigutatakse. Kui aga juhtuma peaks, et kogu linnas see arv üle lubatud määra tõuseb, siis täidavad needsinased teiste linnade puudujääki. Kui juhtub, et terve saare rahvaarv lubatud määrast üle läheb, valitakse igast linnast teatud kodanikud ja rajatakse nende eneste seaduste järgi linn kõige lähemal maal. Nad võtavad ka selle maa rahva eneste sekka... kui aga selle maa asukad utooplastega koos ja nende seaduste all elada ei taha, siis aetakse nad välja.
Thomas More (Utopia)
Enamikul mu vanemate sõpradest ja nende lastest on mõni diplom. See ei tähenda, et nad saaksid töötada alal, mis meeldib – otse vastupidi, nad astuvad ülikooli ja tulevad sealt ära, sest kunagi, ajal, mil ülikoolid paistsid veel vajalikud, olla keegi väitnud, et kui inimene tahab elus edasi jõuda, peab tal olema diplom. Ja nii polegi maailmas enam suurepäraseid aednikke, pagareid, antikvaare, kiviraidureid, kirjanikke.
Paulo Coelho (The Witch of Portobello)
Kogu see info läheb sahtlisse ja sahtel läheb nüüd kõvasti kinni, et sealt seest mingit karjumist kuulda poleks. Sellele sahtlile tuleb uus helikindel koorik peale kasvatada ja üleüldse unustada, et ta olemas oli. /.../ Niisuguseid sahtleid, mille sees keegi oma häält ära kisendab, on maailmas kindlasti miljoneid. Lõpuks jääb kähisev hääl vait ja keerab end oma mugavasse pimedusse magama. Olen kindel, et igal inimesel on vähemalt üks selline sahtel, kui mitte näiteks viis või kaheksa.
Epp Petrone (Kas süda on ümmargune? Telesarja "Robinson" tagatoast, 2. osa)
Mõtlen, et kas mul on õigus etteheitvalt pead vangutada ja öelda „Nii ei sööda!“ näiteks väikesele india tüdrukule, kes endale isukalt peoga riisi suhu topib? Me tuleme erinevatest kultuuriruumidest ning oleks isekas arvata, et pool maailma käitub valesti, kui neil on minu jaoks harjumatud ja vastuvõetamatud lauakombed. Pean leppima ka mõne kohaliku õpetaja kõvahäälse supilurinaga ühise söömaaja käigus, sest see on muusika kokatädi kõrvadele: mida kõvem lurin, seda maitsvam supp! Inimesed ei käitu mitte valesti, vaid teistmoodi.
Katri Kuus
Li Gui called out, "Sir, if you kill me you will kill two persons." "How do you make that out?" asked Li Kui, staying the blow. "At home I support my mother who is ninety years of age, and this is my only means of helping her in her old age," said Li Gui. "I never injure people, but only make them afraid. If you kill me, my old mother will die of starvation." Li Kui who never twinkled his eyes in chopping off people's heads, paused and thought when he heard this. "Here am I trying to succour my old mother, and yet killing a man who supports his old mother. Heaven will not allow me to live if I do this. No! No! I will forgive this man. (J.H. Jackson translation)
Shi Nai'an (Outlaws of the Marsh (4-Volume Boxed Set))
On kõlanud lask, on vallandunud kivi, must käsi on tunginud meie vahele. Me oleme varju eest põgenenud, kuid oleme jooksnud ringiratast ja vari on meid kätte saanud. Me oleme lärmanud ja otsinud, oleme karastunud ja andunud, oleme peitu pugenud ja kallale tunginud, oleme eksinud ja edasi jooksnud; kuid oleme kogu aeg tundnud kukla taga varju ning püüdnud selle eest põgeneda. Me oleme uskunud, et ta ajab meid taga - ega teadnud, et oleme teda kaasas vedanud, et seal, kus olime meie, oli vaikides ka vari, et ta polnud meie taga, vaid meis, meie endi sees. Me oleme tahtnud maju ehitada, oleme igatsenud aedade ja terrasside järele, sest me tahtsime merd näha ja tuult tunda - kuid me polnud mõelnud sellele, et majad vajavad alusmüüri. Me olime nagu Prantsusmaale maha jäänud lehtriväljad; need olid niisama vaiksed kui põllud ümberringi, kuid neis on veel mullasse maetud laskemoona - ning kuni see pole välja kaevatud ja ära veetud, on ader ohtlik ja ohus.
Erich Maria Remarque (The Road Back)
Kui nad minu ees koolipingis istuvad, pole nad ehtsad; neis on midagi pugejast, karjeristist, silmakirjatsejast ja mässajast. Neid on selliseks kasvatanud seitse aastat kooliõpetust. Nad tulid oma aasadelt, oma mängude ja unistuste juurest kooli harimatuna, siirana ja pahaaimamatult nagu noored loomad; veel maksis nende seas elusolendite lihtne seadus - kõige vitaalsem ja tugevam oli juht, kellele teised järgnesid. Kuid iganädalase hariduseannusega poogiti neile ajapikku külge teine, kunstlik väärtusseadus: kes oma annuseid kõige vahvamini sisse helpis, seda tõsteti esile ja seda peeti parimaks. Teised pidid temast eeskuju võtma, Pole ime, et kõige vitaalsemad vastu hakkasid. Kuid nad pidid alistuma, sest hea õpilane on juba kord kooli ideaal. Kuid mis ideaal see sihuke õige on...! Ja mis on headest õpilastest laias maailmas saanud! Kooli kasvuhoones nautisid nad lühikest aega näiveksistentsi, ja seda kindlamalt vajusid nad pärast keskpärasusse ja iseseisvusetusse vähenõudlikkusse. Maailma on edasi viinud ainult halvad õpilased.
Erich Maria Remarque
Ma kartsin, et võin langeda provintsuluse lõksu. Tavaliselt seostub mõiste "provintslus" ruumiga. Provintslik on inimene, kelle mõtlemine on piiratud teatava marginaalse ruumiga, millele ta omistab liialdatud, universaalse tähtsuse. T. S. Eliot aga hoiatab teise, mitte ruumilise, vaid ajalise provintsluse eest. "Meie ajastul" kirjutab ta, "mil inimesed näivad rohkem kui kunagi pidavat teadmist taruseks ja informatsiooni teadmiseks, ning püüavad eluprobleeme lahendada insenerlikult, on takimas uus provintslus, mis võibolla vääriks küll uut nime. See ei ole ruumiline, vaid ajalooline provintslus: vaade, et ajalugu pole muud kui oma otstarbe ära teeninud ja siis kõrvale heidetud inimleiutiste kroonika, vaade, et maailm on ainult elavate päralt ja et surnutel ei ole siin vähimatki osa. Tolle provintsluse oht on, et me kõik, kõik maakera rahvad, võime olla ühtekokku provintslikud; ja ned, kes ei taha provintslikud olla, võivad hakaa ainult eremiitides." Seega on olemas ruumilised provintslased ja ajalised provintslased. Ruumilistele provintslastele näib iga gloobus, iga maailmakaart, kui sügavale ad on provintslusse on eksinud, kui pimestatud sellest; samuti näitab iga ajalugu, sealhulgas iga lehekülg Herodotusest ajalistele provintslastele, et alati on eksisteerinud olevik, et ajalugu on vaid oleviku katkematu kulg ja kõige kaugemgi möödani oli toona elatud iimestele nende kõige südamelähedasem tänapäev.
Ryszard Kapuściński (Travels with Herodotus)