“
Varem kujutasin ma ette, et teravdatud elutunnetus tekib metsas, et ma suudan selleni jõuda kõrgete mändide all hulkudes, üksi kännu otsas istudes, kui päike silma paistab, või mere ääres kaljunukil silmapiiri vaadates, uskusin, et mõnikord pean ärkveloleku saavutamiseks vaikivate elementide sekka minema. Aga hiljem selgus, et see kõik on juba niigi olemas pisiasjades minu ümber, tuleb vaid teraselt vaadata, siis võin ma end vabaks lasta ja oma tähelepanu tõeliselt endast väljapoole suunata. Seal, kellelegi teisele suunatud ärksas pilgus, on teravdatud elutunnetus. Niimoodi, teda hoolika pilguga silmitsedes, hakkasin ma Birgittet mõistma.
”
”